29. aug 2009

Bullfrog Brown – Moon and Central (2009)


Plaati poolteist korda kuulanud, muidugi on kõige õigem nii napi kogemuse põhjal kirjutada. Millegipärast jäin paar korda kujutlema, milline võiks olla droneblues või bluesdrone (või lihtsalt süvapsühhedeelne bluus). Et tehtaks lauluosa ära ja siis järgnevad 5-10 minutit lastaks lihtsalt pillidel sumiseda ja huugata ja kõmiseda. Kujutlesin, et kus võiks olla see koht, mil tehtaks muudatus. Järgmiseks mõtlesin, et tore oleks, kui plaadil kõlaks pisut eesti keelt. Outro, intro, mõni laul või lihtsalt mõnesekundiline vestlus ehk kõne. Et poleks lihtsalt internatsionaalne muusika, mingi hetk, mis mitte-eestlast kummastaks. Sama mõtte jätkuks oli ka see, et tore oleks plaadil kuulda muusikaväliseid hetki. Ühesõnaga, oleks mina sellises bändis, teeks nii mõndagi teistmoodi. Õnneks ma ei tee muusikat. Olemata bluusihuviline tuleb tõdeda, et plaat on igati kuulatav. Vabandust, aga ei jälginud ega lugenud laulusõnu.

l oterii

õõtsumaa

l oterii

siil seebiks

l oterii

võitlusmanna

l oterii

tusk, armetus, lootusetus

l oterii

ajabaskid

l oterii

koduväike

l oterii

vale-ilias

14. aug 2009

Oliver Parker – An Ideal Husband (1999)


Mõnus ajaviitefilm, just selline pretensioonitu film millega tühja auku hea tujuga täita. Armastus võidab kõik ja mis iganes veel. Staarid, kes teevad oma rahulikke rolle, kõikidel ühtviisi oma koht filmis. Everett vist võikski ainult midagi sellist teha. Ameerikalik Driver võiks olla märgatav võõrkeha, aga huvitaval kombel ei ole seda mitte. Moore on pisut vanatädilik, aga mis siis ikka. Ja Blanchetti puhul võiks mõelda tema kohta tühisest rollist, aga noh, kui on elurõõmu, siis miks mitte. Ühesõnaga, hea meelelahutus kui on vastav meeleolu millegi sellise vaatamiseks, alati ei pea klišeesid maapõhja sajatama.

1. aug 2009

Jaan Tooming – Mees ja mänd (1979)


Esmakordselt nähtud selline huvitav eesti film. Huvitav kaameratöö, klantsimata pildijada tolleaegsest Eestist, arvatavasti päris palju dokumentaalkaadreid? Magalarajoonid, äärelinnad, maa-asulad. Heikki Haravee on üllatavalt woodyallenliku välimusega; ainult et film ise on anti-woodyallenlik – ekspressiivne, hallus surub maadligi, ürgsed kaadritagused hääled, omamoodi huvitav filmimuusika. Hääled kui raadio kuuldemäng – ainult et videotaustaga; teos, mida peaks saama nii kuulata kui vaadata. Vabandust, aga lugu ennast ei jälginud, rohkem köitis (arvatavasti sümbolitest tiine) pildijada. Tabatud inimilmed on kuradi huvitavad. Pilt – Peeter Tooming.

l oterii

Kus häda näed laita, seal mine ja paita

l oterii

viide tagasi

l oterii

lohv

l oterii

armetus

l oterii

kelluke