Olen avastanud Bardo Pondi uue lemmikplaadi - "this time (so fucked) on muidugi puhas kitarrihull ja lauljanna ei ärrita; "#3" ülimõnus albumi outro; ja "walking stick man" päris hea intro; "again" hea virgutaja, "lull" mõnus uimastaja, "cross current" ja "crawl away" toredad jämmid. Ühesõnaga, heaplaat.
18. dets 2009
Bardo Pond - Set and Setting (1999)
Olen avastanud Bardo Pondi uue lemmikplaadi - "this time (so fucked) on muidugi puhas kitarrihull ja lauljanna ei ärrita; "#3" ülimõnus albumi outro; ja "walking stick man" päris hea intro; "again" hea virgutaja, "lull" mõnus uimastaja, "cross current" ja "crawl away" toredad jämmid. Ühesõnaga, heaplaat.
17. dets 2009
29. nov 2009
15. nov 2009
Hiri Müüripeal – 45 minutit (15.11.09)
Kas tegemist ongi puhtalt lugemisdraamaga? Mingil hetkel tõesti ei kujutlenudki enam seda lavalise tegevusega. Tegelased võiks vähe realistlikumad ja mittenaiselikumad olla. Naljakas, kui idee poolest täiskasvanud mehed ütlevad teineteisele “poisid”. Vähem kirjanduslikkust, rohkem vabadust.
5. nov 2009
Beck – Golden Feelings (1993)
Varane Beck on ikka parim Beck – laisk, leidlik, hirmunud, haige, lõbus, akustiline, jabur, joviaalne – kuradi hea lo-fi muusika. Parimad lood: “No money no honey” (psühhedeelne trall), “Bad energy” (saatanlik taustahääl ja Becki debiilne sonimine), “Heartland feeling” (“traditsiooniline” lugulaul), “Feelings” (seda peab lihtsalt kuulma, kuidas lauldakse / nämmutatakse “feelings... i have so many feelings...” - midagi nii emotsionaalselt allasurutut annab muusikast otsida, sobilik kuulata siis kui oled absurdselt väsinud), “Gettin home” (üldse üks Becki parimaid palasid, wunderbar ballaad) ja “Totally confused” (jälle üks parimatest, hea kaasa ümiseda suhete igasugu jamaaegadel; super confused kitarriplõnnimine ja confused laulmine). (Mõned laulud on teistel plaatidel nudituna.) Ühesõnaga, väga vinge plaat, vaba looming – pole mingit korrastatud liikumist punktist A punkti B, tee peal võib ka nina nokkida ja hulluda ja katsetada ja seosetult aknast välja vahtida.
30. okt 2009
Liina Paakspuu - Soovide puu (2008)
Seda filmi peaks vaatama-hindama nii 10-20 aasta pärast - et millise mulje jätab siis see seltskondlik ühiskonnakriitiliste ambitsioonidega filme majandussurutise eelsest elust. Omamoodi "Sügisballi" järellainetus (kui saab nii öelda), kena pildirida ja kommete komöödia.
Teistkordsel vaatamisel märkasin esmakordselt seda turvamehe huulerõngast. Ja Pähklimägi on vinge noor näitlejanna.
rada7
26. okt 2009
Emir Kusturica - Zivot je cudo (2004)
Kass oli hästi tore. Ja pardipoeg (või oli see hanepoeg?). Ja eesel jäi ellu. Ning kenad maastikuvaated. Nojah, endine Jugoslaavia.
14. okt 2009
Samuel Benchetrit – J'ai toujours reve d'entre un gangster (2007)
Raisk, selliseid filme peaks kinodes näitama.
Jube mõnus, kohati naiivne stsenaarium muutus suisa vooruseks, Mouglalis on vaat et toreda naiselikkuse võrdkuju. Mustvalged vaated äärelinnadele ja tühermaadele, kaunis.
Huvitav, mis kanaarilinnuga juhtus?
8. okt 2009
Vibracathedral Orchestra - Dabbling With Gravity And Who You Are (2002)
1 Hypnotism In Yr Hips 4:00
2 Let Steam Rule And Luck Lose 8:02
3 He Play All Day Long 5:47
4 Bombay Stores Disco 3:17
5 Fingernail R'n'B 2:54
6 The Body Is The Arrow, The Arms Form The Bow 14:08
7 "Mutual Amnesia Sugar" 5:52
8 Hall 7 Broke My Heart: True As God 2:27
9 This Is Where No-One Worked Out 4:07
10 Mystical Coughing 7:26
11 Going Out Intending To Dig 3:40
Hullumeelselt intensiivne muusika, rõhub kuulamist nagu segane betoonkamakas. Üks helge hetk siiski on (“Bombay Stores Disco”), aga sellele järgneb siiski 14 minutiline tonnaaž. Lõpulugu on mõnus, kuidas see äkitselt esile prahvatab, mõtlesin, et mu altnaaber saab ataki.
Sonic Youth - Silver Session (For Jason Knuth) (1998)
1 Silver Panties 4:27
2 Silver Breeze 1:19
3 Silver Flower 4:48
4 Silver Wax Lips 4:20
5 Silver Loop 4:25
6 Silver Shirt 7:17
7 Silver Son 1:43
8 Silver Mirror 2:44
Sobilik album armatsemise taustaks. “Silver Shirt” on üks parimaid SY helisid üleüldse (ja ka järgnev “Silver Son” lõbusalt tagurpidise kõlaga). Üks ütlemata mõnus väljalase.
(ammendav seletuskiri albumi taustaks)
Double Leopards - Savage Summer Sun (2005)
1
Live At Il Coral
36:47
2
Live On KDVS
37:06
Paar aastat juba juurelnud, et miks ühele tuttavale see bänd meeldib, ja miks ta arvas, et mullegi peaks meeldima. Seni nagu ei äratanud miskit huvi, aga nüüd seda kahel päeval kaks korda kuulanuna hakkas just see live'de plaat vingelt meeldima.
Ei tea miks.
Aga. See undamine osutus korraga ütlemata mõnusaks ja võimsaks, seda laivi tahaks küll kogeda.
Per aspera ad astra jne.
30. sept 2009
28. sept 2009
22. sept 2009
sonic-youth – the eternal (2009)
SY viimane plaat tekitab kahesuguseid tundeid – ühelt poolt tore, et midagi paremat / elusamat kui kaks viimast arusaamatult igavat plaati; teiselt poolt on viimaste aastate muusikakuulamine (ja pettumus SY viimaste plaatide mannetusest) suunanud hoopis teistele radadele ja sellist tavalist rokkivat muusikat nagu niisama plaadimasinasse ei pista (praegugi tunne, et tuleb nagu kohustuslikut plaati kuulata).
Plaadilt kerkib esile ehk kolm lugu – väga mõnus avalugu “Sacred Trickster”, härra Ranaldo igati cool “What We Know” ja ehk ka vaheldusrikas “Anti-Orgasm”. Veider kollaažitunne tuleb peale “Calming The Snake'i” kuulates, ikka tundub, et see hetk oleks nagu sellest või teisest või kolmandast varasemast loost. “Massage The History” meenutab mõneti “Murray Streeti” lõpulugu. Härra Ranaldo “Walkin Blue” on kahjuks üsna keskpärane. Kuigi jah, mitmedki siin nimetamata jäänud lugudes on omad catchy hetked, mis jäävad kuhugi ajju trillerdama.
Jätkub kasvav antipaatia Moore'i laulumaneeri vastu, veider, tõepoolest – mida aasta edasi, seda imalam tundub ta laulumaneer (v.a. muidugi Shelley eelsed lindistused). Iboldi lisandumine... on ehk muusikapildi kuidagi tehnilisemaks muutnud? Ei tea, pole ekspert – lihtsalt mõnedel hetkedel tundub, et “oot, varem pole küll selliseid helisid kuulnud”. Bändi vanim liige Gordon esitab vahel lauldes ootamatult tütarlapselikke hetki.
CD-plaadi välimus on muidugi väga vinge, kõik need maalid ja nii, mulle meeldib.
Niiet jah, ehk ajapikku kasvab “the eternal” lähedasemaks, hetkel torkab küll pähe oma kümme SY plaati, mis on etemad. Noh, mitte et see tähtsust omaks.
stella - meie oma pisikene mozart (2009)
Olen halb inimene, kes pole viitsinud Stella kontserditel käia, seega ainus kokkupuude nende muusikaga on ohjeldamatu kiitmine teiste poolt ja mõned üksikud netis kohatud muusikapalad.
See on vist selline bänd, et laval võiks neid kuulata (energiapomm jne), aga vaat plaadilt kuulamiseks pole lihtsalt päris see teetass. Mitte et kuidagi maha teeks vms, aga lihtsalt ei kuula muidu sellist muusikat.
Millegipärast tekkis kuulamisel paralleel Kreatiivmootoriga, mis on ehk leidlikuma muusikaga... ja nii mõndagi kuulatavam.
Acid Mothers Temple & The Cosmic Inferno - Another Band From The Cosmic Inferno European Tour 2005 (2005)
Cosmic Funeral Route 666 (tabata / kawabata, tabata, okano, shimura, higashi)
Phantom Fire Ball (tabata / tabata, kawabata)
Noh, AMT üks lemmikplaate , õigemini küll see pealugu (teine track on pisut liialt kuuldamatu)- mõnus pikk jämm, kerib ja kerib ja kerib, ding-dong-dang, mõnus ühesõnaga.
Godspeed You Black Emperor - Yanqui U.X.O. (2002)
1. 09-15-002. 09-15-00 (cont.)
3. rockets fall on rocket falls
4. motherfucker=redeemer
5. motherfucker=redeemer (cont.)
Bändi nimi on ikka Godspeed You! Black Emperor, aga see rumal blogivärk ei luba hüüumärki kasutada... jeez.
Häbi tunnistada, aga viimaste nädalate lemmikplaat (punastan jne), sest noh... on kuidagi nii. Muidu ju häbi sentimentaalsust kuulata... aga... vahel juhtub.
Polnud vist 5-6 aastat seda kuulanud, kui korraga mõtsin, et prooviks tööl mängida, ja enne seda lasin korra klappidest läbi ja whoa-mu-meie, täitsa kuulatav värk, äh.
"motherfucker-redeemer" võiks muidugi oma 50 minutit kerida, aga noh, milleks head asja rikkuda, eks.
Ja nüüd hakkasin see peale kuulama AMTi "cosmic funeral route 666", kah pisut samasse kanti.
fuck yeah jne
18. sept 2009
10. sept 2009
Peter Jackson - The Lord of the Rings: The Return of the King (2003)
Peale pikka ja hoolsat mõtlemist jõudsin järeldusele, et kõige coolim tegelane seal (ja ka teises osas) on Theoden. Mõnusalt pateetiline habe.
Ja oi-oi kui palju on pikendatud versioon parem kinofilmist.
1. sept 2009
29. aug 2009
Bullfrog Brown – Moon and Central (2009)
Plaati poolteist korda kuulanud, muidugi on kõige õigem nii napi kogemuse põhjal kirjutada. Millegipärast jäin paar korda kujutlema, milline võiks olla droneblues või bluesdrone (või lihtsalt süvapsühhedeelne bluus). Et tehtaks lauluosa ära ja siis järgnevad 5-10 minutit lastaks lihtsalt pillidel sumiseda ja huugata ja kõmiseda. Kujutlesin, et kus võiks olla see koht, mil tehtaks muudatus. Järgmiseks mõtlesin, et tore oleks, kui plaadil kõlaks pisut eesti keelt. Outro, intro, mõni laul või lihtsalt mõnesekundiline vestlus ehk kõne. Et poleks lihtsalt internatsionaalne muusika, mingi hetk, mis mitte-eestlast kummastaks. Sama mõtte jätkuks oli ka see, et tore oleks plaadil kuulda muusikaväliseid hetki. Ühesõnaga, oleks mina sellises bändis, teeks nii mõndagi teistmoodi. Õnneks ma ei tee muusikat. Olemata bluusihuviline tuleb tõdeda, et plaat on igati kuulatav. Vabandust, aga ei jälginud ega lugenud laulusõnu.
22. aug 2009
14. aug 2009
Oliver Parker – An Ideal Husband (1999)
Mõnus ajaviitefilm, just selline pretensioonitu film millega tühja auku hea tujuga täita. Armastus võidab kõik ja mis iganes veel. Staarid, kes teevad oma rahulikke rolle, kõikidel ühtviisi oma koht filmis. Everett vist võikski ainult midagi sellist teha. Ameerikalik Driver võiks olla märgatav võõrkeha, aga huvitaval kombel ei ole seda mitte. Moore on pisut vanatädilik, aga mis siis ikka. Ja Blanchetti puhul võiks mõelda tema kohta tühisest rollist, aga noh, kui on elurõõmu, siis miks mitte. Ühesõnaga, hea meelelahutus kui on vastav meeleolu millegi sellise vaatamiseks, alati ei pea klišeesid maapõhja sajatama.
13. aug 2009
10. aug 2009
9. aug 2009
6. aug 2009
5. aug 2009
3. aug 2009
1. aug 2009
Jaan Tooming – Mees ja mänd (1979)
Esmakordselt nähtud selline huvitav eesti film. Huvitav kaameratöö, klantsimata pildijada tolleaegsest Eestist, arvatavasti päris palju dokumentaalkaadreid? Magalarajoonid, äärelinnad, maa-asulad. Heikki Haravee on üllatavalt woodyallenliku välimusega; ainult et film ise on anti-woodyallenlik – ekspressiivne, hallus surub maadligi, ürgsed kaadritagused hääled, omamoodi huvitav filmimuusika. Hääled kui raadio kuuldemäng – ainult et videotaustaga; teos, mida peaks saama nii kuulata kui vaadata. Vabandust, aga lugu ennast ei jälginud, rohkem köitis (arvatavasti sümbolitest tiine) pildijada. Tabatud inimilmed on kuradi huvitavad. Pilt – Peeter Tooming.
27. juuli 2009
26. juuli 2009
Leo Karpin – Teisikud (1982)
Üks lapsepõlve jaburfilme, sukk ja saabas “Küljetuulega” (mõlemas seigeldakse muuhulgas Nõukogude Liidus ja sporditeema tähtsal kohal). Poisikesena hästi meeldis see ralliautode maakaardil vuramine.
Muusik Joala on rallisõitja Joalast palju jobum (aga võibolla seepärast, et sportlased on rohkem hinnatud kui lauljad?). Talviku roll on ikka uskumatult groupielik (või ajakirjaniku amet ongi selline kerglasevõitu?). Kõrvalosades hämmastavalt head näitlejad, kes teevad korralikke meelelahutuslikke rolle – samas kui peaosalised on sellised... mittenäitlejalikud. Naljakamaid hetked on muidugi seal hotelli karussellis.
Nõukogude elu klantsvaated on ikka tänapäevasele pilgule tahestahtmata naljakad. Toredad Tallinna vaated (eriti muidugi Nõmme kant). Ja muidugi vana loomaaed! Meestele on iseloomulik idiootsete mütside kandmine. Kas film toodetigi vennasrahvastele näitamiseks – et niipalju vene keelt kasutatakse? Tiitrites vilksatas tõesti palju mitte-eesti tegijaid.
Jaburalt lõbus film, omas laadis kindlasti hea saavutus.
22. juuli 2009
naiivulme
Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga. Heal juhul laste- või noortekirjandus.
algne postitus
Salman Rushdie – Kesköö lapsed (2009)
“Viimein hän luovutti ja jäi odottamaan että puolison lauseet alkaisivat tarjota tästa vilahduksia, aivan kuten hän aikoinaan oli himoinnut niitä vähäisia häivähdyksia tämän ruumista, jotka hän oli nähnyt reiällisen lakanan läpi; ja hiljaisuus täytti talon seinästa seinään, lattiasta kattoon, niin että kärpäset näyttivät lopettavan pörinänsä ja hyttyset pidättäytyivät inisemästä ennen kuin purivat; hiljaisuus vaiensi hanhien sähähtelyn pihamaalla.” (lk 68)
“Se mikä (alun perin) ei ollut pistettä kummempi, oli laajentunut pilkuksi, sanaksi, lauseeksi, kappaleeksi, luvuksi; nyt se oli leviämässä yhä monimutkaisemmaksi rakennelmaksi, siitä oli tulossa, jos niin voi sanoa, kirja – ehkä tietosanakirja – kokonainen kieli jopa... mikä tahtoo sanoa että möhkäleestä äitini keskellä kasvoi niin iso ja tuli niin painava, että silla välin kun Warden Road kaksikerroksinen mäennyppylämme juurella peittyi likaisenkeltaiseen sadeveteen, kinnijuutuneet bussit alkoivat ruostua, lapset uiskentelivat nestemäisellä tiellä ja sanomalehdet upposivat siihen likomärkinä, Amina havaitsi olevansa pyöreässä toisen kerroksen tornihuoneessa miltei liikuntakyvyttömänä, kiitos lyijypallonsa painon.” (lk 126-127)
“Jos vaikutan hieman eriskummalliselta, muistakaa perintöni mieletön ylenpalttisuus... ehkäpä on nii, että jos ihminen haluaa säilyä yksilönä myllertävien massojen keskellä, hänen on muuntauduttava irvokkaaksi.” (lk 138)
“Karachin kaupunki todisti väitteeni: se oli selvästikin rakennettu aivan sopimattomien napanuorien päälle ja oli täynnä epämuodostuneita taloja, kehnolaatuisten elämänlankojen surkastuneita kyttyräselkäisiä lapsi, taloja jotka merkillisesti kasvoivat sokeiksi ilman minkäänlaisia näkyviä ikkunoita, taloja jotka muistuttivat radioita, ilmastointilaitteita tai vankisellejä, mielipuolisia, tasapainottomia rakennelmia, jotka monotonisen säännöllisesti kaatuivat kuin humalaiset; hurja kasvusto hulluja taloja, joiden vajavaisuuden asuintiloina ylitti vain niiden kerrassaan poikkeuksellinen rumuus.” (lk 384)
“He havaitsivat ihonsa olevansa täynnä kolmen tuuman mittaisia iilimatoja, jotka suoran auringonvalon puutteen vuoksi olivat miltei täysin värittömiä, mutta nyt niistä oli tullut hehkuvan punaisia koska ne olivat vertä täynnä, ja yksi kerrallaan ne räjähtivät noiden neljän ihmisen iholla, koska olivat liian ahnaita lopettaakseen imemisen tullessaan täyteen. Verinorot valuivat jalkoja pitkin viidakon maaperään; viidakko imi veren itseensä ja tiesi millaisia he olivat.” (lk 449)
“Noihin aikoihin kaikki Parvati-noidan parantamat vaivat olivat (kuivatuksen jälkeen) palanneet kiusaamaan minua; yhdeksänsormisena, sarviohimoisena, tahranaamaisena, tonsuurilla varustettuna, länkisäärisenä, kurkkunenäisenä, kastroituna ja nyt ennenaikaisesti vanhentuneena näin nyöryyden peilissä ihmisolennon, jolle historia ei enempää voinut tehdä, irvokkaan otuksen vapautuneena ennaltamäärätystä kohtalostaan, joka oli murjonut hänet puoliksi järjiltään; yhdella kuulevalla ja yhdellä kuurolla korvalla erotin kuoleman Mustan Enkelin pehmeän astunnan.” (lk 552)
16. juuli 2009
ETV live – Juhanson ja vennad (2008)
.jpg)
Hakkan vist vanaks jääma, ühtäkki on hakanud meeldima see Johansonite värk. Võiks isegi mõnd esinemist külastada (kui ainult mõnd tuttavat seal ei kohtaks), telekas näidatud lipsustatud Viljandi live oleks vast siiski liig. Tore avastada, et mõned lood (nt “Eeter Peeter”) on suisa muusikaliselt huvitavad (või, noh, need lood mis pole sel “Põhjavalgus” kassetil).
Mõni aeg tagasi nägin selle sama saate lõppu, ja mingil moel jäi kummitama, siis laadisin alla Ööülikooli unennäo (mp3), ning selle parimaid hetki on ikka tore öiti kuulata (eriti kihvt on see algus – kitarri sissemängimine ja seda lõpetav jutt). Ja nüüd siis nägin taas pea 2/3 saatest.
Ma ei tea, mingis mõttes on lihtsalt hea kuulata kui asja tehakse hingega. Autentselt oma esinemine. Noh, ja vahel lihtsalt võib olla sentimentaalne (ikka salaja muidugi), vahel võib end vabaks lasta. Kuulda lihtsaid sõnu ja lihtsat muusikat. Ümberringi on keerulist küll ja küll, mõnikord vajad midagi muud. Ühesõnaga, tore.
l oterii
Jänes ja Karupoeg
Suvel sai Karupoeg sõbraks Jänesega. Nad olid ka varem tuttavad, kuid suvel ei suutnud nad teineteiseta lihtsalt elada.
Ka täna tuli Jänes juba aovalgel Karupoja juurde ja ütles:
“Tead, Karupoeg, selle ajaga, kui ma sinu juurde tulin, hakkasid kõik karikakrad õitsema!”
“Aga seni kui mina sind ootasin, õitsesid võililled ära...”
“Just siis, kui ma ärkasin ja mõtlesin, et hakkan sinu juurde tulema, said maasikad valmis,” ütles Jänes.
“Aga mina ootasin sind hoopis varem,” ütles Karupoeg. “Maasikad alles õitsesid, kui mina juba üleval olin.”
“Mina mõtlesin uinudes, kui hea oleks hommikul Karupojale külla minna,” ütles Jänes. “Ja ma mõtlesin sellest nii kaua, et selle ajaga tuli kaste maha...”
“Aga mina kogusin seda õhtul terve kopsikutäie ja jõin sinu terviseks!” ütles Karupoeg.
“Ma armastan sind väga,” ütles Jänes.
“Ja mina ei suuda ilma sinuta elada,” ütles Karupoeg.
Nad kallistasid teineteist ning läksid metsa karikakraid ja maasikaid korjama.
Suvel sai Karupoeg sõbraks Jänesega. Nad olid ka varem tuttavad, kuid suvel ei suutnud nad teineteiseta lihtsalt elada.
Ka täna tuli Jänes juba aovalgel Karupoja juurde ja ütles:
“Tead, Karupoeg, selle ajaga, kui ma sinu juurde tulin, hakkasid kõik karikakrad õitsema!”
“Aga seni kui mina sind ootasin, õitsesid võililled ära...”
“Just siis, kui ma ärkasin ja mõtlesin, et hakkan sinu juurde tulema, said maasikad valmis,” ütles Jänes.
“Aga mina ootasin sind hoopis varem,” ütles Karupoeg. “Maasikad alles õitsesid, kui mina juba üleval olin.”
“Mina mõtlesin uinudes, kui hea oleks hommikul Karupojale külla minna,” ütles Jänes. “Ja ma mõtlesin sellest nii kaua, et selle ajaga tuli kaste maha...”
“Aga mina kogusin seda õhtul terve kopsikutäie ja jõin sinu terviseks!” ütles Karupoeg.
“Ma armastan sind väga,” ütles Jänes.
“Ja mina ei suuda ilma sinuta elada,” ütles Karupoeg.
Nad kallistasid teineteist ning läksid metsa karikakraid ja maasikaid korjama.
15. juuli 2009
14. juuli 2009
13. juuli 2009
Jackie-O Motherfucker – Flags of the Sacred Harp (2005)
unenäoline “spirits”, taevalik “rockaway”, hellitlev “hey mr sky”, sünge jomflik hümn “good mornin kaptain”, õrn “loud and mighty”, melanhoolne ja eksperimenteeriv ja kaunis ja lapsemeelne “the louder roared the sea”
Sonic Youth – Sonic Death (1988)
Pole senini leidnud plaati, mille kõiki lugusid viitsiks kuulata. Hea, kui mittekuulatavad lood asuvad koos, saab vajadusel kohe need vahele jätta ja albumi hea poolega rahulduda.
Kui on olemas täiuslikuvõitu plaati, siis see kogumik live-helisid oleks päris hea kandidaat seda tiitlit kandma – pole kohta, mida ei viitsiks kuulata. Kõige täielikum SY plaat – ja seegi koosneb erinevatest varase perioodi (1981-1983) katkenditest ja kitarriplõnnimistest; räpased ja kaootilised helikatked kokku miksitud mõnede enamvähem täielike lauludega. See on plaat, millel pole vast tõesti kuulajaskonda väljaspool SY tolle perioodi fännajaid, kõik need suvalised feedbackid ja lõpetamata laulualgused – maagiline ühe, õudne pask teise kõrvadele (see plaat meelitab aegajalt soundchekke kuulama ja hindama lauludevahelisi “mitteplaneeritud” helisid). Igaühele oma. Plaati tuleks kuulata kord või kaks neid Chris Lawrence'i tekste lugedes – ülihea plaadi lahtiharutus, püüe avada helide päritolu (esimene ja teine lugu).
See on see periood, kui vahetus mingi 2-3 trummarit (kuni peale “Bad Moon Risingu” valmimist liitus Shelley). Mingis mõttes see algusaegade kaootilisus on hästi huvitav – kuigi tõesti, “Sonic Deathis” on see lihtsalt täiuseni viidud, best of, muud tollaste laivide lindistused sellist intensiivsust ei paku. Shelley liitumisega tuleb nagu selgus, struktureeritus (vaata kasvõi langustrendi “Evolist” “Dirtyni”).
Hõikumise periood, kobav ja nooruslik eksperimenteerimine (mitte ainult müra vallas), “kill yr idols” kõlabki usutavalt, mitte mingi suvaline lüürikakõlks. Selline destruktiivne kitarriraiumine on mesi mu kõrvadele. Plaadi parim hetk on lõpu liba-”Destroyer”. Igatahes, aplausiväärt kokkumiksimine, mr Moore.
David Lynch – Wild at Heart (1990)
Veider, et leidub täiskasvanuid inimesi, kes pole näinud “Pulp Fictionit” või “Trainspottingut”.
See on vast Lynchi kõige vaatajasõbralikum film (no igatahes optimistliku lõpuga), üks mu noorpõlve lemmikuid. Inimese tume, loomalik pool vilksatab välja tavakäitumise tagant, ebardite paraad. Filmi ägedaim koht – Chris Isaaki muusika saatel kõrbes sõitmine ja nõid lendab tee kõrval ja lõpuks need autoõnnetuse ohvrid. Vaimustavad lähivõtted sigareti põlemisest – pagana suitsetamise propageerimine! Kõik näitlejad teevad ikka hulle osatäitmisi. Kas see on ainus Cage'i osavõtmine vähegi kunstiliste ambitsioonidega filmis?
oklahoma
Jackie-O Motherfucker – Ballads of the Revolution (2009)
“my heart is broken / the world is boring” (“Nightingale”)
Hämmastavalt vokaalne, suisa popilikuvõitu album – ongi mõned ballaadid ja JOMFlikud jämmid. Algajale hea ja petlik sissejuhatus sellisesse bändi – ei mingeid pikki instrumentaale (mis on aegajalt tõesti igavad). Võibolla bänd vananeb, sellest rahunemine? Või tehti lihtsalt üks kergem plaat tavapäraste heliuuringute asemel (kuigi mõni ballaad on neil alati mokkamööda). Kantri meets krautrock. Esimestel kuulamistel vast meeldejäävaim ongi avalugu “Nightingale”, ilus ja kurb.
12. juuli 2009
Margit Ojasoon – Küljetuul (1983)
Dramaatiline telefilm noorest jalgrattasportlasest. Nõrk lugu ja veidrad kaadrid, kandepinnata dramaatika. Pole just näitlejameisterlikkuse musternäide, peategelaste kehastajad ikka parajad mittenäitlejad. (vaid see treener mõjus ekraanil enamvähem loomulikult). Head olustikupildid Eestist ja Nõukogude Liidust, või noh, üldse selle ajastu pakutavast klantspildist (sest kõik pidi ju oma aja kohta tiptop välja nägema). Vaimustavalt naivistlik filmimuusika.
Hea kaader oli see, kui velotuuri etapp startis Lenini, Marxi ja Engelsi suurte plakatite kõrval. Krimmi diskol oli üks eriti nilbe meestantsija (ja sealsed kohalikud, vabandust, mõrrad olid, vabandust, tuimad tükid). Huvitav, seni mäletasin, et Martin lükkas Raivo teelt alla, nüüd nagu selgus ja näis, et hoopis Raivo ise koperdas väsimusest otsa ja kaotas rattaga tasakaalu. Dosimeeter on ehk kolmandas tsoonis, hea halb film lapsepõlvest.
vaata filmi
heliori
10. juuli 2009
Luuleõhtu: Joanna Ellmann, Hiri Müüripeal, Kaur Riismaa
Käisin üle pika aja luuleõhtul. Kuulasin pool tundi, siis pidin lahkuma – mitte et pakutav seda sundinuks, lihtsalt oli vaja. Kuuldust tõusis ennekõike esile Riismaa esimene proosapala – kui Odüsseus saabuks praegu Tartu kui koju, heade käänakutega ja leidlik proosapala (lisaks muidugi väga ekspressiivne esitluslaad). Müüripeal on hea loomulik esineja (mingi “sina-mina” tekst oli huvitav), Ellmannil ehk kujundlikumad tekstid. Tuleb tunnustada, et kõik kolm oli hämmastavalt korraliku ja enesekindla esitluslaadiga, justkui tekstid olekski pigem suuliselt esitamiseks (sest ettekanne mõjus nii loomulikult), paberilt lugedes vast nii head muljet ei jääks.
Luuleõhtu teemaks oli vist Tartu, niisiis iga luuletekst määratles end väga geograafiliselt Tartusse, ikka kõrtsid ja tänavad ja inimesed ja üksindus ja alkohol. Jutustav dekadentlik noorluule, võiks vist selle pooltunni (sest äkki hiljem läks pagan teab milleks?) kolme sõnaga kokku võtta. Kuulates tekkis kahetine tunne – armas kuulda nii hingestatud/avalat maailma(-Tartu-)avastamist, teisalt jälle tunne, et see on lihtsalt mööduv nähe, teatud vanuse värk, üks sunduslik osa luuletajaks olemises. (Oh, kunagi meeldis mulle üks Jim Ollinovski luuletus, peaks selle üles otsima.) Noortel kuulajatel hea samastuda või siis idealistlikke kujutelmi nooreks olemisest (taas)luua. Noorus on ilus aeg jne.
Suvaline uitmõte – viinajoojad on vist liialt braindead poeesia loomiseks. Noh, tekstides pandi ikka veini või õlut vms.
Oli mõnus soe suveõhtu.
DBC Pierre – Väike Jumal Texasest (2004)
(lk 48)
Paksude ameeriklaste psüühiline ja füüsiline edasirasvumine (Eestiski olevat laste ülekaal jõudsas kasvutrendis, juhhei). Ühiskonnakriitiline jant, Salingeri järglane oma modifikatsioonidega. Raamat koolinoortele, mida on sel pakkuda koolieast vanematele – sissevaadet noortemaailma? Noh, see on vist igal ajajärgul omamoodi tagumikus olnud, on vist inimloomuses end kehtestada teiste üle ja neid siis jalge alla talluda. Raamatu lõpp on muidugi irooniliselt õnnelik, halb saab karistuse jne.
Tüütu on lugeda mingi tiineka maailmavalust ja üleskasvamisest ja kiimlemisest ja whatever. Miks sellest niipalju kirjutatakse? Miks tiinekatest vanemad inimesed seda lõputult kirjutavad? Kas see on tõesti põnevaim aeg elus? Miks sellel turgu on? Kas see on mingi nooruspõlve taganutmine autorite ja lugejate poolt?
Igav ja tüütu raamat.
Lea Arme – Duubeltüdruk (2005)
“Millal emme tuleb, tahtis Liisi küsida, aga ei küsinud. Kellelgi pole südant niisuguseid asju küsida mehelt, kes näeb nii õnnetu välja ja kes pealegi on su isa.” (lk 34)
Mingi veider maailm, kus ekslevad eestipäraste nimedega tegelased – küll on seal kõrged mäed, kus pole telefonilevi (lk 8), küll käiakse miile mere ääres (lk 54), küll mängib muusikat diskodžoki (lk 137), küll on seal bataille'like ambitsioonidega vägistajad-filmimehed; omamoodi Twin Peaks. Tegelased on pidevas afektiseisundis ja kordavad lehekülgede kaupa samu mõtteid ja teevad eksprompt jaburdusi. Libatõdede paraad. Tegu oleks nagu tõlkemugandusega – tegelaste nimed eestistatud, muu enamvähem samaks jäetud.
“Ilus naine on ju... Noh, ilus! Vaadata. Ilu on üldse tähtis asi, inimeste juures ja... Miks mehed ei pea ilusad olema, no kammoon, mis ma's nüüd selle peale... Plikad ei tohiks ikka alkoholiga üldse tegemist teha, neilt hakkab siis igasugu ootamatuid küsimusi sadama. Ja vasta mis sa vastad, niikuinii ütled midagi valest ja jälle jama lahti. “Ma mõtlen surmast,” katsus ta teemat vahetada. “Ma ei tea, mis see on.”” (lk 91-92)
Jälle selline seebiooperlik käitumine ja siseelu. Sarnasus Padesaarega – ainult Padesaare teos on naljakas camp ja see siin on halvalt creepy. Tekst ei ole nagu inimese kirjutatud, pigem arvutiprogrammi poolt kokku lükatud, ühesugused hingetud lõigud järgnevad lehekülgede kaupa. Kirjanduse imiteerimine, püüe näida millegi muuna, raamat-zombie. (Vabandan autori ees, et nii pahatahtlikult väljendun, aga see raamat on halb grafomaania või lihtsalt ebaõnnestumine, teos ei saa madalaimat hinnet vaid seepärast, et nii tõsistel teemadel räägib.) See on vist üks viis, kuidas täisealine püüab endas kujutleda noorte hingeelu ja seda siis nö belletristlikult paberile valada. Tsitaate on raske kontekstist välja rebida, terved lõigud moodustavad siin selliseid, hmm, piinlikke lugemishetki. Hea, et tekst on vähemalt trükitud poolteise reavahega, saab kiirelt lehti edasi kerida. Saan aru, et ma ei kuulu “noorteraamatute” sihtgruppi, võibolla see peaks vabandama täielikku arusaamatust?
“Eleni silmad olid suured nagu taldrikud, ta vaatas Silvast läbi. Siis raputas naine pead ja muigas. “Kunst ei korda kunagi elu. Ta saab olla vaid hale imitatsioon. Ma tunnen end nagu suli, kes üritab võltsitud müntidega maksta oma arveid. See ei lähe korda, ma tean.”” (lk 136)
Järgmiseks uuem eesti ulmetellis.
9. juuli 2009
10 sünget laulu
come and play in the milky night - stereolab
don't have to be so sad - yo la tengo
good friday - cocorosie
karenology - sonic youth
laura - vincent gallo
safe in hell - sonic youth
sixteen seconds happy - vincent gallo
steal compass - set fire to flames
the sun - windy & carl
when - vincent gallo
don't have to be so sad - yo la tengo
good friday - cocorosie
karenology - sonic youth
laura - vincent gallo
safe in hell - sonic youth
sixteen seconds happy - vincent gallo
steal compass - set fire to flames
the sun - windy & carl
when - vincent gallo
6. juuli 2009
Alvaro Ubeda – 9 Emperor Gods (2008)
“Et ühtida jumalatega, on vaja langeda transsi ja ohverdada osa oma ihust. Patukahetsus saab usklike arvates jumalate heakskiidu vaid siis, kui kahetseja läbib suuri ihulisi kannatusi. Selleks tuleb tal lamada üliteravatel naeltel, kõndida tulistel sütel ja läbi näolihaste pista teravaid ning võimalikult suuri esemeid.” - nii tutvustas dokfilmi teleleht.
Ei saa öelda, et peale ainese see dokfilm silma paistaks. Tavapärane filmikeel ja taustahääl räägib nationalgeographiclikult. Filmi esimene pool on nagu turismifilm – näidatakse loodust ja linna, räägitakse ajaloopärandist; kõike seda saadab rõõmsameelne muusika. Pisut omapärane on filmitegijate joonistuste kasutamine Phuketi tseremooniate ajaloo selgitamisel.
Filmi teises pooles heidetakse siis pilk sellele kümnepäevasele perioodile. Mõndasid piercinguid on päris hull vaadata (kõikse hullembad on klaasesemete näost läbi torkamised). Ise valiks vast keeva õliga enese piitsutamise – põletusarmid küll, aga mitte lõputu enesevigastamine (ja noh, võõramaalastele tundub ikka haige see saunas vihtlemine). Naiste osalus tundub olevat teisejärguline, mehed on ikka tähed. Sümpaatne, et enesevigastused on enese (kui abiliste kaasabil) vigastused. Ühiskonna hüvanguks.
Jean-Pierre Jeunet - Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)
Jaunis.
Mida paganat tähendavad need klaasmehele saadetud videosalvestused?
5. juuli 2009
Asko Kase - Detsembrikuumus (2008)
Visuaalselt ilus, nuriseda võiks ehk liialt klanitud linnatänavate ja korterite pärast. Et noh, nii kliiniliselt puhas linn pole vast kunagi. Näitlejatöödest ei oska kedagi eriliselt esile tõsta, kõik esinevad tuntud headuses, vahest Mikiver oli veidralt morbiidne langenud ingel. Arvatavasti tore, et lollgi peaks filmi vaadates mõistma – kommunist pole venelane. (Eks film ise on üsna rajult parempoolne.) Veider, et välja jäeti stseen Tallinna ründamise plaani selgitamisest, võinuks ehk selle laskmise osa välja aga muidu sobinuks kenast (ja arusaadavalt) filmi. Noojah. Ei saa öelda, et rahvuslik action just õige teetass oleks.
2. juuli 2009
Paul W.S. Anderson – Alien vs Predator (2004)
Tõeline jamafilm – noored näitlejad püüavad rääkida aktsendiga ja näida elukogenud, esitada “teadlasi”. Toredad stuudiovõtted, Antarktas olekski üsna pask filmida. “Alien” seeria on muidu kiiduväärselt tore, eks siin filmis püütaksegi kasutada seniste filmide best of hetki (“Predatori” filmid pole just teab mis visuaalsaavutused olnud). Mida küll Hollywood teeks, kui poleks kunagi loodud püramiide? Filmi ajal on huvitav mõelda, kes lõpuks ellu jäävad (üllatus-üllatus). Kui tegevus läheb koletiste vahelisele lintšimisele, on film vaatemänguliselt üsna totter, inimeste jahtimine õnnestub paremini. Ja küll leitakse tore abiline inimkonnale. Tuhande dollari küsimus – mis teeb Henriksen peale surnuks rappimist?
1. juuli 2009
28. juuni 2009
Toomas Lepp – Keskpäev (1981)
Lapsepõlve kuldfilm. Huvitav, enne filmi vaatamist meenus üks koht – kuidas Jürnas mängis oma unistustes korvpalli; ja siis ise väiksena unistasin, et saaks vaid Kalevi hallis mängida, see võiks võimas tunne olla (üks kord saigi mingil karikaturniiril, igati vinge tunne oli riietusruumist välja sammuda ja sinna väljakule astuda ja neil pinkidel istuda, kus Kalev jt meeskonnad istusid; nojah, tegelt oli see keskpärane spordihall isegi minu nooruses, ja pealegi kaotas minu spordikool OSK selle mängu LSKle – Oktoobri rajooni spordikool vs Lenini rajooni spordikool, veel oli vist Kalinini ja Mere rajooni spordikoolid).
Filmist endast. Tegevuspaik on ideaalne nõukogude maa-asula, korras ja hoolitsetud, pioneerid lippavad bussile ja bussilt maha, muhe militsionäär kõnnib tänaval ja polikliinik on igati kliiniline; aedlinna idüll kariloomade ja traktoritega (tiitrites tänati Vändrat). On vist mingi ütlus – väliselt kommunistlik, sisult rahvuslik – midagi sellist võiks ka selle filmi kohta käia. Väga võluv amatöörnäitlejate plejaad, ka täiskasvanute osatäitmised panevad mõnust oigama. Esteetiliselt veidrad kaadrid, või õigemini naiivsed või suisa halvad kaadrid on juba kunst omaette (palun DVDd sünnipäevaks!). Fantastiline naiivne muusika, nö morricone eesti laadis (helilooja Viive Ernesaks). Avdjuško on tõeline südametemurdja, vaestel poistel oli ikka päris raske. Igatahes vaimustav film, raamatki on üks lapsepõlvelemmikuid.
27. juuni 2009
Rasmus Merivoo – Tulnukas (2006)
Olen vist viimane igapäevaselt internetti kasutav eestlane, kes seda filmi nägi (ja sedagi telekast). “Tulnukas” on nii... 2006, pilguheit paari aasta tagusesse mentaliteeti. Hea lõbus klounifilm, tore muusikaline taust, selline klišeeliku klassika rappimine. Löövad vahetiitrid. Mäluauguga didaktikuks muutumine on kuidagi imelik ikkagi, tavapärane lahendus või nii, aga noh, tulnukate värk. Vast meeldejäävamad osatäitmised on Taalmalt ja Andersonilt, noored “rullnokad” on oma tuntud headuses.
26. juuni 2009
21. juuni 2009
Paul Haggis – Crash (2004)
(Cronenbergi “Crash” on pisut-pisut teistsugune.)
Film sellest, et olla parem inimene ja sellega vältida igasugu mõttetut paska. Ole inimene, ja lase teistel olla. Lähedastele on tähtis su pilk. Lihtsad tõed, mis kuidagi ei püsi meeles, ikka see sisemine kurjus, ükskõiksus immitseb tagasi, pinnale, ajju, südamesse. Kuidas olla parem inimene, kuidas olla inimene. Mentaalne vägivald kui argine suhtlusviis. Kas elamises leidub rõõmu, rõõmuhetki? Ei tea.
Pisut liialt pateetiline see film on, aga kõlbab ikka vaadata. Filmimuusika on selline pisaratekiskuja. Aga vahel võibki lasta endaga nähtavalt manipuleerida – kui selle abil meenub midagi olulist, olemuslikku. Ehk mingi võrdlus või side oleks “Magnoliaga”, aga see on siiski palju vägevam, “Crash” on laiatarbekaup.
Ka Dillon on ikkagi näitleja. Cheadle on hea näitleja. Araabia (või filmi järgi pärsia) naised on ikka väga ilusad.
Om / Six Organs of Admittance – Split 7'' (2006)
1 Bedouin's Vigil 4:25
1 Assyrian Blood 5:13
Tore väljalase, üheskoos on kaks head asja – Six Organs of Admittance'i parim lugu ja Om'i ainus kuulatav lugu. “Assyrian Blood” kui mõnusalt kurja atmosfääriga nuppude ja kidra kruttimine ning unelev leelutamine; “Bedouin's Vigil” kui piisavalt lühike ja seeditav näide Om'i loomingust (jeerum küll, see lauljahääl on ikka häiriv).
7 inch of the day
20. juuni 2009
Campi dosimeeter
Esimene tase – looduslik foon ehk Sacher-Masoch võileivakestega
Teine tase – Robillardi efekt ehk lapsik õhin
Kolmas tase – Sofia printsiip ehk jabur, lihtsameelne ja tiirane
Neljas tase – Padesaare paugatus ehk vaimustav kopeerimine, hullustav välgatus
Võileivakoefitsent
.jpg)
Algselt pärit siit
Eesti kirjanduses esinev tüüpsituatsioon, kus kellegi kodu külastatavat kostitakse võileibade ja kohvi või tee või mahlaga. Sellist sundkäitumist omistatakse pea igas vanuses inimesele, eelistatavad käitujad on naissoost isikud.
Omamoodi veider kirjanduslik klišee.
Võileivakoefitsent paikneb looduslikus foonis, kus iganes esineb märke võileivakoefitsendist, seal registreerib dosimeeter automaatselt looduslikku fooni. Võileivakoefitsent on orgaaniliselt seotud dosimeetriga, aga mitte ilmtingimata vastupidi. Ekstreemseim võileivakoefitsent on seni täheldatud Lembe ühes raamatus, millel dosimeeter on mõõtnud suisa Padesaare paugatuse (samas Padesaarel näiteks võileivakoefitsent puudub).
Tellimine:
Postitused (Atom)