l oterii

koeratasku

l oterii

kombain

Leo Karpin – Teisikud (1982)

Üks lapsepõlve jaburfilme, sukk ja saabas “Küljetuulega” (mõlemas seigeldakse muuhulgas Nõukogude Liidus ja sporditeema tähtsal kohal). Poisikesena hästi meeldis see ralliautode maakaardil vuramine.

Muusik Joala on rallisõitja Joalast palju jobum (aga võibolla seepärast, et sportlased on rohkem hinnatud kui lauljad?). Talviku roll on ikka uskumatult groupielik (või ajakirjaniku amet ongi selline kerglasevõitu?). Kõrvalosades hämmastavalt head näitlejad, kes teevad korralikke meelelahutuslikke rolle – samas kui peaosalised on sellised... mittenäitlejalikud. Naljakamaid hetked on muidugi seal hotelli karussellis.

Nõukogude elu klantsvaated on ikka tänapäevasele pilgule tahestahtmata naljakad. Toredad Tallinna vaated (eriti muidugi Nõmme kant). Ja muidugi vana loomaaed! Meestele on iseloomulik idiootsete mütside kandmine. Kas film toodetigi vennasrahvastele näitamiseks – et niipalju vene keelt kasutatakse? Tiitrites vilksatas tõesti palju mitte-eesti tegijaid.

Jaburalt lõbus film, omas laadis kindlasti hea saavutus.

l oterii

hüppepall

l oterii

Barcelonakale

naiivulme

Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga. Heal juhul laste- või noortekirjandus.

algne postitus

Salman Rushdie – Kesköö lapsed (2009)

“Viimein hän luovutti ja jäi odottamaan että puolison lauseet alkaisivat tarjota tästa vilahduksia, aivan kuten hän aikoinaan oli himoinnut niitä vähäisia häivähdyksia tämän ruumista, jotka hän oli nähnyt reiällisen lakanan läpi; ja hiljaisuus täytti talon seinästa seinään, lattiasta kattoon, niin että kärpäset näyttivät lopettavan pörinänsä ja hyttyset pidättäytyivät inisemästä ennen kuin purivat; hiljaisuus vaiensi hanhien sähähtelyn pihamaalla.” (lk 68)

“Se mikä (alun perin) ei ollut pistettä kummempi, oli laajentunut pilkuksi, sanaksi, lauseeksi, kappaleeksi, luvuksi; nyt se oli leviämässä yhä monimutkaisemmaksi rakennelmaksi, siitä oli tulossa, jos niin voi sanoa, kirja – ehkä tietosanakirja – kokonainen kieli jopa... mikä tahtoo sanoa että möhkäleestä äitini keskellä kasvoi niin iso ja tuli niin painava, että silla välin kun Warden Road kaksikerroksinen mäennyppylämme juurella peittyi likaisenkeltaiseen sadeveteen, kinnijuutuneet bussit alkoivat ruostua, lapset uiskentelivat nestemäisellä tiellä ja sanomalehdet upposivat siihen likomärkinä, Amina havaitsi olevansa pyöreässä toisen kerroksen tornihuoneessa miltei liikuntakyvyttömänä, kiitos lyijypallonsa painon.” (lk 126-127)

“Jos vaikutan hieman eriskummalliselta, muistakaa perintöni mieletön ylenpalttisuus... ehkäpä on nii, että jos ihminen haluaa säilyä yksilönä myllertävien massojen keskellä, hänen on muuntauduttava irvokkaaksi.” (lk 138)

“Karachin kaupunki todisti väitteeni: se oli selvästikin rakennettu aivan sopimattomien napanuorien päälle ja oli täynnä epämuodostuneita taloja, kehnolaatuisten elämänlankojen surkastuneita kyttyräselkäisiä lapsi, taloja jotka merkillisesti kasvoivat sokeiksi ilman minkäänlaisia näkyviä ikkunoita, taloja jotka muistuttivat radioita, ilmastointilaitteita tai vankisellejä, mielipuolisia, tasapainottomia rakennelmia, jotka monotonisen säännöllisesti kaatuivat kuin humalaiset; hurja kasvusto hulluja taloja, joiden vajavaisuuden asuintiloina ylitti vain niiden kerrassaan poikkeuksellinen rumuus.” (lk 384)

“He havaitsivat ihonsa olevansa täynnä kolmen tuuman mittaisia iilimatoja, jotka suoran auringonvalon puutteen vuoksi olivat miltei täysin värittömiä, mutta nyt niistä oli tullut hehkuvan punaisia koska ne olivat vertä täynnä, ja yksi kerrallaan ne räjähtivät noiden neljän ihmisen iholla, koska olivat liian ahnaita lopettaakseen imemisen tullessaan täyteen. Verinorot valuivat jalkoja pitkin viidakon maaperään; viidakko imi veren itseensä ja tiesi millaisia he olivat.” (lk 449)

“Noihin aikoihin kaikki Parvati-noidan parantamat vaivat olivat (kuivatuksen jälkeen) palanneet kiusaamaan minua; yhdeksänsormisena, sarviohimoisena, tahranaamaisena, tonsuurilla varustettuna, länkisäärisenä, kurkkunenäisenä, kastroituna ja nyt ennenaikaisesti vanhentuneena näin nyöryyden peilissä ihmisolennon, jolle historia ei enempää voinut tehdä, irvokkaan otuksen vapautuneena ennaltamäärätystä kohtalostaan, joka oli murjonut hänet puoliksi järjiltään; yhdella kuulevalla ja yhdellä kuurolla korvalla erotin kuoleman Mustan Enkelin pehmeän astunnan.” (lk 552)

l oterii

mingid ja kannatused

l oterii

vamp punases

l oterii

vali sealt

ETV live – Juhanson ja vennad (2008)

Hakkan vist vanaks jääma, ühtäkki on hakanud meeldima see Johansonite värk. Võiks isegi mõnd esinemist külastada (kui ainult mõnd tuttavat seal ei kohtaks), telekas näidatud lipsustatud Viljandi live oleks vast siiski liig. Tore avastada, et mõned lood (nt “Eeter Peeter”) on suisa muusikaliselt huvitavad (või, noh, need lood mis pole sel “Põhjavalgus” kassetil).

Mõni aeg tagasi nägin selle sama saate lõppu, ja mingil moel jäi kummitama, siis laadisin alla Ööülikooli unennäo (mp3), ning selle parimaid hetki on ikka tore öiti kuulata (eriti kihvt on see algus – kitarri sissemängimine ja seda lõpetav jutt). Ja nüüd siis nägin taas pea 2/3 saatest.

Ma ei tea, mingis mõttes on lihtsalt hea kuulata kui asja tehakse hingega. Autentselt oma esinemine. Noh, ja vahel lihtsalt võib olla sentimentaalne (ikka salaja muidugi), vahel võib end vabaks lasta. Kuulda lihtsaid sõnu ja lihtsat muusikat. Ümberringi on keerulist küll ja küll, mõnikord vajad midagi muud. Ühesõnaga, tore.

l oterii

Jänes ja Karupoeg

Suvel sai Karupoeg sõbraks Jänesega. Nad olid ka varem tuttavad, kuid suvel ei suutnud nad teineteiseta lihtsalt elada.
Ka täna tuli Jänes juba aovalgel Karupoja juurde ja ütles:
“Tead, Karupoeg, selle ajaga, kui ma sinu juurde tulin, hakkasid kõik karikakrad õitsema!”
“Aga seni kui mina sind ootasin, õitsesid võililled ära...”
“Just siis, kui ma ärkasin ja mõtlesin, et hakkan sinu juurde tulema, said maasikad valmis,” ütles Jänes.
“Aga mina ootasin sind hoopis varem,” ütles Karupoeg. “Maasikad alles õitsesid, kui mina juba üleval olin.”
“Mina mõtlesin uinudes, kui hea oleks hommikul Karupojale külla minna,” ütles Jänes. “Ja ma mõtlesin sellest nii kaua, et selle ajaga tuli kaste maha...”
“Aga mina kogusin seda õhtul terve kopsikutäie ja jõin sinu terviseks!” ütles Karupoeg.
“Ma armastan sind väga,” ütles Jänes.
“Ja mina ei suuda ilma sinuta elada,” ütles Karupoeg.
Nad kallistasid teineteist ning läksid metsa karikakraid ja maasikaid korjama.

l oterii

taram-param

l oterii

väike päike

l oterii

siin

l oterii

vaata köögist

Jackie-O Motherfucker – Flags of the Sacred Harp (2005)

unenäoline “spirits”, taevalik “rockaway”, hellitlev “hey mr sky”, sünge jomflik hümn “good mornin kaptain”, õrn “loud and mighty”, melanhoolne ja eksperimenteeriv ja kaunis ja lapsemeelne “the louder roared the sea”

Sonic Youth – Sonic Death (1988)

Pole senini leidnud plaati, mille kõiki lugusid viitsiks kuulata. Hea, kui mittekuulatavad lood asuvad koos, saab vajadusel kohe need vahele jätta ja albumi hea poolega rahulduda.

Kui on olemas täiuslikuvõitu plaati, siis see kogumik live-helisid oleks päris hea kandidaat seda tiitlit kandma – pole kohta, mida ei viitsiks kuulata. Kõige täielikum SY plaat – ja seegi koosneb erinevatest varase perioodi (1981-1983) katkenditest ja kitarriplõnnimistest; räpased ja kaootilised helikatked kokku miksitud mõnede enamvähem täielike lauludega. See on plaat, millel pole vast tõesti kuulajaskonda väljaspool SY tolle perioodi fännajaid, kõik need suvalised feedbackid ja lõpetamata laulualgused – maagiline ühe, õudne pask teise kõrvadele (see plaat meelitab aegajalt soundchekke kuulama ja hindama lauludevahelisi “mitteplaneeritud” helisid). Igaühele oma. Plaati tuleks kuulata kord või kaks neid Chris Lawrence'i tekste lugedes – ülihea plaadi lahtiharutus, püüe avada helide päritolu (esimene ja teine lugu).

See on see periood, kui vahetus mingi 2-3 trummarit (kuni peale “Bad Moon Risingu” valmimist liitus Shelley). Mingis mõttes see algusaegade kaootilisus on hästi huvitav – kuigi tõesti, “Sonic Deathis” on see lihtsalt täiuseni viidud, best of, muud tollaste laivide lindistused sellist intensiivsust ei paku. Shelley liitumisega tuleb nagu selgus, struktureeritus (vaata kasvõi langustrendi “Evolist” “Dirtyni”).

Hõikumise periood, kobav ja nooruslik eksperimenteerimine (mitte ainult müra vallas), “kill yr idols” kõlabki usutavalt, mitte mingi suvaline lüürikakõlks. Selline destruktiivne kitarriraiumine on mesi mu kõrvadele. Plaadi parim hetk on lõpu liba-”Destroyer”. Igatahes, aplausiväärt kokkumiksimine, mr Moore.

David Lynch – Wild at Heart (1990)

Veider, et leidub täiskasvanuid inimesi, kes pole näinud “Pulp Fictionit” või “Trainspottingut”.

See on vast Lynchi kõige vaatajasõbralikum film (no igatahes optimistliku lõpuga), üks mu noorpõlve lemmikuid. Inimese tume, loomalik pool vilksatab välja tavakäitumise tagant, ebardite paraad. Filmi ägedaim koht – Chris Isaaki muusika saatel kõrbes sõitmine ja nõid lendab tee kõrval ja lõpuks need autoõnnetuse ohvrid. Vaimustavad lähivõtted sigareti põlemisest – pagana suitsetamise propageerimine! Kõik näitlejad teevad ikka hulle osatäitmisi. Kas see on ainus Cage'i osavõtmine vähegi kunstiliste ambitsioonidega filmis?

oklahoma

Jackie-O Motherfucker – Ballads of the Revolution (2009)

“my heart is broken / the world is boring” (“Nightingale”)

Hämmastavalt vokaalne, suisa popilikuvõitu album – ongi mõned ballaadid ja JOMFlikud jämmid. Algajale hea ja petlik sissejuhatus sellisesse bändi – ei mingeid pikki instrumentaale (mis on aegajalt tõesti igavad). Võibolla bänd vananeb, sellest rahunemine? Või tehti lihtsalt üks kergem plaat tavapäraste heliuuringute asemel (kuigi mõni ballaad on neil alati mokkamööda). Kantri meets krautrock. Esimestel kuulamistel vast meeldejäävaim ongi avalugu “Nightingale”, ilus ja kurb.

nostalgialaks

Keskpäev
Küljetuul
Wild at Heart
Teisikud
Koer taskus

Margit Ojasoon – Küljetuul (1983)

Dramaatiline telefilm noorest jalgrattasportlasest. Nõrk lugu ja veidrad kaadrid, kandepinnata dramaatika. Pole just näitlejameisterlikkuse musternäide, peategelaste kehastajad ikka parajad mittenäitlejad. (vaid see treener mõjus ekraanil enamvähem loomulikult). Head olustikupildid Eestist ja Nõukogude Liidust, või noh, üldse selle ajastu pakutavast klantspildist (sest kõik pidi ju oma aja kohta tiptop välja nägema). Vaimustavalt naivistlik filmimuusika.

Hea kaader oli see, kui velotuuri etapp startis Lenini, Marxi ja Engelsi suurte plakatite kõrval. Krimmi diskol oli üks eriti nilbe meestantsija (ja sealsed kohalikud, vabandust, mõrrad olid, vabandust, tuimad tükid). Huvitav, seni mäletasin, et Martin lükkas Raivo teelt alla, nüüd nagu selgus ja näis, et hoopis Raivo ise koperdas väsimusest otsa ja kaotas rattaga tasakaalu. Dosimeeter on ehk kolmandas tsoonis, hea halb film lapsepõlvest.

vaata filmi
heliori

Luuleõhtu: Joanna Ellmann, Hiri Müüripeal, Kaur Riismaa

Käisin üle pika aja luuleõhtul. Kuulasin pool tundi, siis pidin lahkuma – mitte et pakutav seda sundinuks, lihtsalt oli vaja. Kuuldust tõusis ennekõike esile Riismaa esimene proosapala – kui Odüsseus saabuks praegu Tartu kui koju, heade käänakutega ja leidlik proosapala (lisaks muidugi väga ekspressiivne esitluslaad). Müüripeal on hea loomulik esineja (mingi “sina-mina” tekst oli huvitav), Ellmannil ehk kujundlikumad tekstid. Tuleb tunnustada, et kõik kolm oli hämmastavalt korraliku ja enesekindla esitluslaadiga, justkui tekstid olekski pigem suuliselt esitamiseks (sest ettekanne mõjus nii loomulikult), paberilt lugedes vast nii head muljet ei jääks.

Luuleõhtu teemaks oli vist Tartu, niisiis iga luuletekst määratles end väga geograafiliselt Tartusse, ikka kõrtsid ja tänavad ja inimesed ja üksindus ja alkohol. Jutustav dekadentlik noorluule, võiks vist selle pooltunni (sest äkki hiljem läks pagan teab milleks?) kolme sõnaga kokku võtta. Kuulates tekkis kahetine tunne – armas kuulda nii hingestatud/avalat maailma(-Tartu-)avastamist, teisalt jälle tunne, et see on lihtsalt mööduv nähe, teatud vanuse värk, üks sunduslik osa luuletajaks olemises. (Oh, kunagi meeldis mulle üks Jim Ollinovski luuletus, peaks selle üles otsima.) Noortel kuulajatel hea samastuda või siis idealistlikke kujutelmi nooreks olemisest (taas)luua. Noorus on ilus aeg jne.

Suvaline uitmõte – viinajoojad on vist liialt braindead poeesia loomiseks. Noh, tekstides pandi ikka veini või õlut vms.

Oli mõnus soe suveõhtu.

DBC Pierre – Väike Jumal Texasest (2004)

(lk 48)

Paksude ameeriklaste psüühiline ja füüsiline edasirasvumine (Eestiski olevat laste ülekaal jõudsas kasvutrendis, juhhei). Ühiskonnakriitiline jant, Salingeri järglane oma modifikatsioonidega. Raamat koolinoortele, mida on sel pakkuda koolieast vanematele – sissevaadet noortemaailma? Noh, see on vist igal ajajärgul omamoodi tagumikus olnud, on vist inimloomuses end kehtestada teiste üle ja neid siis jalge alla talluda. Raamatu lõpp on muidugi irooniliselt õnnelik, halb saab karistuse jne.

Tüütu on lugeda mingi tiineka maailmavalust ja üleskasvamisest ja kiimlemisest ja whatever. Miks sellest niipalju kirjutatakse? Miks tiinekatest vanemad inimesed seda lõputult kirjutavad? Kas see on tõesti põnevaim aeg elus? Miks sellel turgu on? Kas see on mingi nooruspõlve taganutmine autorite ja lugejate poolt?

Igav ja tüütu raamat.

Lea Arme – Duubeltüdruk (2005)

“Millal emme tuleb, tahtis Liisi küsida, aga ei küsinud. Kellelgi pole südant niisuguseid asju küsida mehelt, kes näeb nii õnnetu välja ja kes pealegi on su isa.” (lk 34)

Mingi veider maailm, kus ekslevad eestipäraste nimedega tegelased – küll on seal kõrged mäed, kus pole telefonilevi (lk 8), küll käiakse miile mere ääres (lk 54), küll mängib muusikat diskodžoki (lk 137), küll on seal bataille'like ambitsioonidega vägistajad-filmimehed; omamoodi Twin Peaks. Tegelased on pidevas afektiseisundis ja kordavad lehekülgede kaupa samu mõtteid ja teevad eksprompt jaburdusi. Libatõdede paraad. Tegu oleks nagu tõlkemugandusega – tegelaste nimed eestistatud, muu enamvähem samaks jäetud.

“Ilus naine on ju... Noh, ilus! Vaadata. Ilu on üldse tähtis asi, inimeste juures ja... Miks mehed ei pea ilusad olema, no kammoon, mis ma's nüüd selle peale... Plikad ei tohiks ikka alkoholiga üldse tegemist teha, neilt hakkab siis igasugu ootamatuid küsimusi sadama. Ja vasta mis sa vastad, niikuinii ütled midagi valest ja jälle jama lahti. “Ma mõtlen surmast,” katsus ta teemat vahetada. “Ma ei tea, mis see on.”” (lk 91-92)

Jälle selline seebiooperlik käitumine ja siseelu. Sarnasus Padesaarega – ainult Padesaare teos on naljakas camp ja see siin on halvalt creepy. Tekst ei ole nagu inimese kirjutatud, pigem arvutiprogrammi poolt kokku lükatud, ühesugused hingetud lõigud järgnevad lehekülgede kaupa. Kirjanduse imiteerimine, püüe näida millegi muuna, raamat-zombie. (Vabandan autori ees, et nii pahatahtlikult väljendun, aga see raamat on halb grafomaania või lihtsalt ebaõnnestumine, teos ei saa madalaimat hinnet vaid seepärast, et nii tõsistel teemadel räägib.) See on vist üks viis, kuidas täisealine püüab endas kujutleda noorte hingeelu ja seda siis nö belletristlikult paberile valada. Tsitaate on raske kontekstist välja rebida, terved lõigud moodustavad siin selliseid, hmm, piinlikke lugemishetki. Hea, et tekst on vähemalt trükitud poolteise reavahega, saab kiirelt lehti edasi kerida. Saan aru, et ma ei kuulu “noorteraamatute” sihtgruppi, võibolla see peaks vabandama täielikku arusaamatust?

“Eleni silmad olid suured nagu taldrikud, ta vaatas Silvast läbi. Siis raputas naine pead ja muigas. “Kunst ei korda kunagi elu. Ta saab olla vaid hale imitatsioon. Ma tunnen end nagu suli, kes üritab võltsitud müntidega maksta oma arveid. See ei lähe korda, ma tean.”” (lk 136)

Järgmiseks uuem eesti ulmetellis.

10 sünget laulu

come and play in the milky night - stereolab
don't have to be so sad - yo la tengo
good friday - cocorosie
karenology - sonic youth
laura - vincent gallo
safe in hell - sonic youth
sixteen seconds happy - vincent gallo
steal compass - set fire to flames
the sun - windy & carl
when - vincent gallo

l oterii

tee

l oterii

siia, siia

l oterii

paljastus

l oterii

mõtteveeretus on mujal

Alvaro Ubeda – 9 Emperor Gods (2008)

“Et ühtida jumalatega, on vaja langeda transsi ja ohverdada osa oma ihust. Patukahetsus saab usklike arvates jumalate heakskiidu vaid siis, kui kahetseja läbib suuri ihulisi kannatusi. Selleks tuleb tal lamada üliteravatel naeltel, kõndida tulistel sütel ja läbi näolihaste pista teravaid ning võimalikult suuri esemeid.” - nii tutvustas dokfilmi teleleht.

Ei saa öelda, et peale ainese see dokfilm silma paistaks. Tavapärane filmikeel ja taustahääl räägib nationalgeographiclikult. Filmi esimene pool on nagu turismifilm – näidatakse loodust ja linna, räägitakse ajaloopärandist; kõike seda saadab rõõmsameelne muusika. Pisut omapärane on filmitegijate joonistuste kasutamine Phuketi tseremooniate ajaloo selgitamisel.

Filmi teises pooles heidetakse siis pilk sellele kümnepäevasele perioodile. Mõndasid piercinguid on päris hull vaadata (kõikse hullembad on klaasesemete näost läbi torkamised). Ise valiks vast keeva õliga enese piitsutamise – põletusarmid küll, aga mitte lõputu enesevigastamine (ja noh, võõramaalastele tundub ikka haige see saunas vihtlemine). Naiste osalus tundub olevat teisejärguline, mehed on ikka tähed. Sümpaatne, et enesevigastused on enese (kui abiliste kaasabil) vigastused. Ühiskonna hüvanguks.

Jean-Pierre Jeunet - Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)

Jaunis.

Mida paganat tähendavad need klaasmehele saadetud videosalvestused?

Asko Kase - Detsembrikuumus (2008)

Visuaalselt ilus, nuriseda võiks ehk liialt klanitud linnatänavate ja korterite pärast. Et noh, nii kliiniliselt puhas linn pole vast kunagi. Näitlejatöödest ei oska kedagi eriliselt esile tõsta, kõik esinevad tuntud headuses, vahest Mikiver oli veidralt morbiidne langenud ingel. Arvatavasti tore, et lollgi peaks filmi vaadates mõistma – kommunist pole venelane. (Eks film ise on üsna rajult parempoolne.) Veider, et välja jäeti stseen Tallinna ründamise plaani selgitamisest, võinuks ehk selle laskmise osa välja aga muidu sobinuks kenast (ja arusaadavalt) filmi. Noojah. Ei saa öelda, et rahvuslik action just õige teetass oleks.

l oterii

vaata siit

l oterii

vaata sealt

l oterii

postitus maabus seal hoopis

l oterii

sinna edasi, palun

Paul W.S. Anderson – Alien vs Predator (2004)

Tõeline jamafilm – noored näitlejad püüavad rääkida aktsendiga ja näida elukogenud, esitada “teadlasi”. Toredad stuudiovõtted, Antarktas olekski üsna pask filmida. “Alien” seeria on muidu kiiduväärselt tore, eks siin filmis püütaksegi kasutada seniste filmide best of hetki (“Predatori” filmid pole just teab mis visuaalsaavutused olnud). Mida küll Hollywood teeks, kui poleks kunagi loodud püramiide? Filmi ajal on huvitav mõelda, kes lõpuks ellu jäävad (üllatus-üllatus). Kui tegevus läheb koletiste vahelisele lintšimisele, on film vaatemänguliselt üsna totter, inimeste jahtimine õnnestub paremini. Ja küll leitakse tore abiline inimkonnale. Tuhande dollari küsimus – mis teeb Henriksen peale surnuks rappimist?

l oterii

link

l oterii

tarkusetera