50104: september 2009

30. sept 2009

28. sept 2009

David Dobkin - Wedding Crashers (2005)

Vaughni vägivaldsed ärakasutamised olid päris naljakad.

22. sept 2009

sonic-youth – the eternal (2009)

SY viimane plaat tekitab kahesuguseid tundeid – ühelt poolt tore, et midagi paremat / elusamat kui kaks viimast arusaamatult igavat plaati; teiselt poolt on viimaste aastate muusikakuulamine (ja pettumus SY viimaste plaatide mannetusest) suunanud hoopis teistele radadele ja sellist tavalist rokkivat muusikat nagu niisama plaadimasinasse ei pista (praegugi tunne, et tuleb nagu kohustuslikut plaati kuulata).

Plaadilt kerkib esile ehk kolm lugu – väga mõnus avalugu “Sacred Trickster”, härra Ranaldo igati cool “What We Know” ja ehk ka vaheldusrikas “Anti-Orgasm”. Veider kollaažitunne tuleb peale “Calming The Snake'i” kuulates, ikka tundub, et see hetk oleks nagu sellest või teisest või kolmandast varasemast loost. “Massage The History” meenutab mõneti “Murray Streeti” lõpulugu. Härra Ranaldo “Walkin Blue” on kahjuks üsna keskpärane. Kuigi jah, mitmedki siin nimetamata jäänud lugudes on omad catchy hetked, mis jäävad kuhugi ajju trillerdama.

Jätkub kasvav antipaatia Moore'i laulumaneeri vastu, veider, tõepoolest – mida aasta edasi, seda imalam tundub ta laulumaneer (v.a. muidugi Shelley eelsed lindistused). Iboldi lisandumine... on ehk muusikapildi kuidagi tehnilisemaks muutnud? Ei tea, pole ekspert – lihtsalt mõnedel hetkedel tundub, et “oot, varem pole küll selliseid helisid kuulnud”. Bändi vanim liige Gordon esitab vahel lauldes ootamatult tütarlapselikke hetki.

CD-plaadi välimus on muidugi väga vinge, kõik need maalid ja nii, mulle meeldib.
Niiet jah, ehk ajapikku kasvab “the eternal” lähedasemaks, hetkel torkab küll pähe oma kümme SY plaati, mis on etemad. Noh, mitte et see tähtsust omaks.

stella - meie oma pisikene mozart (2009)

Olen halb inimene, kes pole viitsinud Stella kontserditel käia, seega ainus kokkupuude nende muusikaga on ohjeldamatu kiitmine teiste poolt ja mõned üksikud netis kohatud muusikapalad.

See on vist selline bänd, et laval võiks neid kuulata (energiapomm jne), aga vaat plaadilt kuulamiseks pole lihtsalt päris see teetass. Mitte et kuidagi maha teeks vms, aga lihtsalt ei kuula muidu sellist muusikat.

Millegipärast tekkis kuulamisel paralleel Kreatiivmootoriga, mis on ehk leidlikuma muusikaga... ja nii mõndagi kuulatavam.

Acid Mothers Temple & The Cosmic Inferno - Another Band From The Cosmic Inferno European Tour 2005 (2005)

Cosmic Funeral Route 666 (tabata / kawabata, tabata, okano, shimura, higashi)
Phantom Fire Ball (tabata / tabata, kawabata)

Noh, AMT üks lemmikplaate , õigemini küll see pealugu (teine track on pisut liialt kuuldamatu)- mõnus pikk jämm, kerib ja kerib ja kerib, ding-dong-dang, mõnus ühesõnaga.

Godspeed You Black Emperor - Yanqui U.X.O. (2002)

1. 09-15-00
2. 09-15-00 (cont.)
3. rockets fall on rocket falls
4. motherfucker=redeemer
5. motherfucker=redeemer (cont.)

Bändi nimi on ikka Godspeed You! Black Emperor, aga see rumal blogivärk ei luba hüüumärki kasutada... jeez.

Häbi tunnistada, aga viimaste nädalate lemmikplaat (punastan jne), sest noh... on kuidagi nii. Muidu ju häbi sentimentaalsust kuulata... aga... vahel juhtub.
Polnud vist 5-6 aastat seda kuulanud, kui korraga mõtsin, et prooviks tööl mängida, ja enne seda lasin korra klappidest läbi ja whoa-mu-meie, täitsa kuulatav värk, äh.
"motherfucker-redeemer" võiks muidugi oma 50 minutit kerida, aga noh, milleks head asja rikkuda, eks.

Ja nüüd hakkasin see peale kuulama AMTi "cosmic funeral route 666", kah pisut samasse kanti.

fuck yeah jne