Toomas Lepp – Keskpäev (1981)

Lapsepõlve kuldfilm. Huvitav, enne filmi vaatamist meenus üks koht – kuidas Jürnas mängis oma unistustes korvpalli; ja siis ise väiksena unistasin, et saaks vaid Kalevi hallis mängida, see võiks võimas tunne olla (üks kord saigi mingil karikaturniiril, igati vinge tunne oli riietusruumist välja sammuda ja sinna väljakule astuda ja neil pinkidel istuda, kus Kalev jt meeskonnad istusid; nojah, tegelt oli see keskpärane spordihall isegi minu nooruses, ja pealegi kaotas minu spordikool OSK selle mängu LSKle – Oktoobri rajooni spordikool vs Lenini rajooni spordikool, veel oli vist Kalinini ja Mere rajooni spordikoolid).

Filmist endast. Tegevuspaik on ideaalne nõukogude maa-asula, korras ja hoolitsetud, pioneerid lippavad bussile ja bussilt maha, muhe militsionäär kõnnib tänaval ja polikliinik on igati kliiniline; aedlinna idüll kariloomade ja traktoritega (tiitrites tänati Vändrat). On vist mingi ütlus – väliselt kommunistlik, sisult rahvuslik – midagi sellist võiks ka selle filmi kohta käia. Väga võluv amatöörnäitlejate plejaad, ka täiskasvanute osatäitmised panevad mõnust oigama. Esteetiliselt veidrad kaadrid, või õigemini naiivsed või suisa halvad kaadrid on juba kunst omaette (palun DVDd sünnipäevaks!). Fantastiline naiivne muusika, nö morricone eesti laadis (helilooja Viive Ernesaks). Avdjuško on tõeline südametemurdja, vaestel poistel oli ikka päris raske. Igatahes vaimustav film, raamatki on üks lapsepõlvelemmikuid.

l oterii

link

l oterii

bloterii

Rasmus Merivoo – Tulnukas (2006)

Olen vist viimane igapäevaselt internetti kasutav eestlane, kes seda filmi nägi (ja sedagi telekast). “Tulnukas” on nii... 2006, pilguheit paari aasta tagusesse mentaliteeti. Hea lõbus klounifilm, tore muusikaline taust, selline klišeeliku klassika rappimine. Löövad vahetiitrid. Mäluauguga didaktikuks muutumine on kuidagi imelik ikkagi, tavapärane lahendus või nii, aga noh, tulnukate värk. Vast meeldejäävamad osatäitmised on Taalmalt ja Andersonilt, noored “rullnokad” on oma tuntud headuses.

Sõnavärdjas

masu, diskodžoki, Ehk tegu on siis kinnitusega, et mitte ainult Hitler ei valmistunud sõjaks Staliniga – seda tegi ka Stalin.

l oterii

sirvi sealt

l oterii

jutt on seal

Paul Haggis – Crash (2004)

(Cronenbergi “Crash” on pisut-pisut teistsugune.)

Film sellest, et olla parem inimene ja sellega vältida igasugu mõttetut paska. Ole inimene, ja lase teistel olla. Lähedastele on tähtis su pilk. Lihtsad tõed, mis kuidagi ei püsi meeles, ikka see sisemine kurjus, ükskõiksus immitseb tagasi, pinnale, ajju, südamesse. Kuidas olla parem inimene, kuidas olla inimene. Mentaalne vägivald kui argine suhtlusviis. Kas elamises leidub rõõmu, rõõmuhetki? Ei tea.

Pisut liialt pateetiline see film on, aga kõlbab ikka vaadata. Filmimuusika on selline pisaratekiskuja. Aga vahel võibki lasta endaga nähtavalt manipuleerida – kui selle abil meenub midagi olulist, olemuslikku. Ehk mingi võrdlus või side oleks “Magnoliaga”, aga see on siiski palju vägevam, “Crash” on laiatarbekaup.

Ka Dillon on ikkagi näitleja. Cheadle on hea näitleja. Araabia (või filmi järgi pärsia) naised on ikka väga ilusad.

Om / Six Organs of Admittance – Split 7'' (2006)

1 Bedouin's Vigil 4:25
1 Assyrian Blood 5:13
Tore väljalase, üheskoos on kaks head asja – Six Organs of Admittance'i parim lugu ja Om'i ainus kuulatav lugu. “Assyrian Blood” kui mõnusalt kurja atmosfääriga nuppude ja kidra kruttimine ning unelev leelutamine; “Bedouin's Vigil” kui piisavalt lühike ja seeditav näide Om'i loomingust (jeerum küll, see lauljahääl on ikka häiriv).

7 inch of the day

Campi dosimeeter

Esimene tase – looduslik foon ehk Sacher-Masoch võileivakestega
Teine tase – Robillardi efekt ehk lapsik õhin
Kolmas tase – Sofia printsiip ehk jabur, lihtsameelne ja tiirane
Neljas tase – Padesaare paugatus ehk vaimustav kopeerimine, hullustav välgatus

Võileivakoefitsent

Algselt pärit siit

Eesti kirjanduses esinev tüüpsituatsioon, kus kellegi kodu külastatavat kostitakse võileibade ja kohvi või tee või mahlaga. Sellist sundkäitumist omistatakse pea igas vanuses inimesele, eelistatavad käitujad on naissoost isikud.
Omamoodi veider kirjanduslik klišee.

Võileivakoefitsent paikneb looduslikus foonis, kus iganes esineb märke võileivakoefitsendist, seal registreerib dosimeeter automaatselt looduslikku fooni. Võileivakoefitsent on orgaaniliselt seotud dosimeetriga, aga mitte ilmtingimata vastupidi. Ekstreemseim võileivakoefitsent on seni täheldatud Lembe ühes raamatus, millel dosimeeter on mõõtnud suisa Padesaare paugatuse (samas Padesaarel näiteks võileivakoefitsent puudub).

l oterii

supile

Hannu Luntiala – Viimased sõnumid (2009)

tekst

Ja seepärast annan ajaloolise esimese 10/1 raamatule, mida pole lugenudki. Miks? Sest tahan.

l oterii

midagi mõttekamat

Avarus – Horuksen Keskimmäisen Silman Mysteerikoulu (2001)

“Miksi huusit, Kimmo” - tore coitus interruptus lugu, algab enesekindlalt, et siis kohe muutuda kõhklevaks, ja nii lühikese loo lõpuni, lihtsalt plännitakse muusikariistu, nagu mõni The Shaggsi pala. Selline veider kõhklus on eluline. Mõneti sarnane lugu on “Taivaalla tapahtuu”, lihtsalt plõnnitakse algul midagi, siis sõidab laiamahulisem orkesteering sisse mõneks ajaks, et ajapikku taas jahtuda. Avarus on fantastiline orkester.

Võrreldes Kemialliset Ystävättega on Avarus muusikaliselt palju räpasem, juhuslikum, kas mingid käigud või kooskõlad õnnestuvad või mitte, ei midagi filigraanset, kujutluslik fantastiline kaosemaailm, energia tulevat ja kaduvat, purskuvat ja moonduvat, tavapärane muusikaline kliimaks on asendunud mingi sõrmede pihta tagumisega, näpistamisega, kuulmise utsitamisega; sellise muusika loomise hetk võiks olla rõõm, igatahes kuulamine on hea, mõtlemist ärgitav. Avarust mängin vahel oma alumise korruse pensionärist mutile, kui ta jälle liialt kõvasti oma telejama kuulab, lihtsalt, meeldetuletuseks, ma võin olla ebameeldiv naaber.

Juba kuid olen mõelnud, kuidas dešifreerida sellist pealkirja: “Yö tuli ja beduini” - kas “öö tuli ja beduiin” või “öö, (lõkke)tuli ja beduiin”, mulle isiklikult meeldiks enam esimene variant, poeetiliselt mittemidagiütlev, mis tähendab, et tuli öö, ja ka beduiin? Pagana kuuekümnendate vabavärss, eksole.

Miks küll eesti bändid ei suuda vabad olla. Ikka mingid korralikud lood või siis jazzilikud improd. Miks mitte lihtsalt olla vabad, teha suvalist muusikat, plõnnida mingitmoodi kokkumängu, juhuste varbaotsad. (Kuuldatavasti pidavat Avaruse laivid olema igavad, though.)

l oterii

tekst

Mmm, Heather Graham (lk 169-172). Tuleb välja, et Graham vist suurt ei nautinud vaadet elavas esituses Jeremy anaalstseenile (kui “Boogie Nights” näitlejad tutvusid režissööri tahtel porno köögipoolega, pidid nad pornofilmide tegemist kõrvalt jälgima). Oh, vaimustav, kas pole.

Bardo Pond – Lapsed (1997)

1 Tommy Gun Angel (5:15)
2 Pick My Brain (6:43)
3 Flux (9:07)
4 Amandamide (2:23)
5 Green Man (6:26)
6 Straw Dog (3:23)
7 Aldrin (14:19)

Bardo Pondi eksistentsile võib vabanduse leida sellega, et nad on loonud vaimustavava oopuse nimega “Flux”. Rasked kitarririfid rokivad, eksole. Ja seda tervelt üheksa minuti vältel (ja eks muudeski palades, nt “Green Man”). Muidu lauljanna dramaatiline laulmine on ikka selline, et pigistad ühe kõrva kinni ja teed näo nagu viibiks juhuslikult plaadiga samas ruumis.

Väga hea liveversioon asub siin (väga soojalt soovitatavad on need “tape loops” improd).

l oterii

pilve koht

l oterii

vaata sealt

Andri Luup – Kinnunen (2007)

Tõeliselt alahinnatud eesti film – Amelie soome-ugri moodi. Väikeste inimeste õnne otsimine, iga üksiku mehe unistus on selline naine nagu Õie (või noh, peaks olema). Film on igati tipp-topp naljakas ja mõtlemapanev hetkeni, mil soomlasest nimitegelane ja Mureli kehastatav naine lõpetavad üleüldse suhtlemise, ehk siis filmi viimane kolmandik muutub vähe lonkavaks, pole enam nii lööv. Iseenesest on mõneti rahvalikult klišeelik haridustöötaja ja tõsise soome mehe kujutamine – võibolla olen tõesti vähe elu näinud, aga nagu seni kohanud igasuguseid haridustöötajaid ja mehi. Huvitav, milline on soomlaste reaktsioon filmile?

Nimitegelane on ehk pisut paasilinnalik tegelane. Maria Peterson on mõnusalt stiilne ja ilus naine, hea, et kollane ajakirjandus pole teda asunud ära solkima. Selliselt õpetajalt oleks nõus uuesti eesti keele ära õppima. Uukkivi ruulib. Taksotüübid on lahedad, tõelised eesti jobud. Filmi näitlejate valik on igati õnnestunud.

l oterii

paar tagasihoidlikku rida

The Skaters / Axolotl – Split LP (2005)

The Skaters on osa olemise õudusest, need on helid mis on nagu alateadvuse paine, korduv paine, moonutatud saatanlikud inimhääled, see on muusika mida võiksin anonüümselt luua, morbiidsus, salasõna sinna ukse taha.

Axolotl on ükskõik.

On muusikat, mida ei taha kellelegi soovitada, ma ei tea, kas the Skaters on selline. Osad tuttavad muusikasnoobid peavad seda liialt tavaliseks. Ma ei tea, minule on see paras, lajatus naelapea pihta, osa jama, mida snoobid kuulavad, on samuti mulle igav, rokijama. Inimesed on erinevad, hõisassaa.

l oterii

tihane käis mu kingi nuuskimas

Daisy von Scherler Mayer – The Guru (2002)

Filmi algul tekkis mõte, et kui naine on režissöör, kas siis on oodata märgatavalt erinevat Hollywoodi komöödiat? Vastus – ei ole. (Eks küsimus või ka olla selles, kui palju produtsendid sõidavad üle vähetähtsa režissööri huvidest.)

Tegemist on siis järjekordse Ameerika unelma värgiga – India kutt tuleb New Yorki ja tahab kuulsaks jms saada. Ja noh, ei õnnestu koheselt ja ausal viisil. See film on meiesuguste Bollywoodi ja india immigrantide klišeede imemine ja plätsimine seeditavaks Hollywoodi kiirtoiduks. Filmi intrigeerivus seisneb eelkõige selle pealkirjas, see häälestab filmiks tugevalt ette, seetõttu võtad igasugu suva nalju oh kui teravmeelselt.

Aga see selleks, kõige tähtsam siin ilmas on ikkagi Heather Grahami filmograafia. Seekord on Graham muidugi kaksikelu elav noor naine. Filmi algul näeme ta kaksikelu varjupoolt – ta on täiskasvanute filmides näitleja. Kuuleme sedastusi ta kaunist suust nagu: “Alasti keha ongi kostüüm” või “Minu keha on loodud seksiks, nagu roos, mille nupp avaneb”. Grahami kehastatava naise “normaalne” pool on aga olla siivsaks pruudiks tublile tuletõrjujale. Noh, teadagi mõningane huvide konflikt nende poolte ja maailma vahel. Graham jagab ühtlasi filmi jooksul õpetussõnu end guruks pidavale india kangelasele, ta loengud seksi kohta on muidugi toredad (sest filmi pealkiri on juba nii riivatu, eks ole), sexy girl from next door indeed.

Pole just üllatav, et meie kõigi lemmiknäitlejanna on igas episoodis lihtsalt ja meeleliselt riietatud (ikkagi pornonäitleja, kes püüab olla siivas koduperenaine) – lühikesed püksid, nabasärk või muidu ülakeha ümber liibuvad riided. Või siis nahk ja lateks. Meelas naine. Võibolla tõesti ei ole Graham just suurem asi näitleja?

l oterii

mart ruulib

l oterii

silma lugu

l oterii

sass

l oterii

jalutuskäik pöögimetsas

Mark Herman – Hope Springs (2003)

Minu selle aasta telekast vaadatud kõige suvalisem ajaviitefilm on vast nähtud. Et noh, tuntud näitlejad – Firth, Graham, Driver – ja nad ei sobitu kuidagi filmiga, sisutühi klišeelik stsenaarium mõjub roiutavalt. Kahju, et Graham mängib ainult selliseid tibirolle, on see näitlejanna üheplaanilisus või temalt ei tahetagi rohkem nõuda, no et ongi selline rinnakas pikakoivaline blondiin ja kõik. Kahju. Enesepiitsutajalikult vaatasin filmi lõpuni, lihtsalt ei uskunud, et Firth ja Driver võivad osaleda sellises mannetuses. Aga nojah, raha ei haise.

Film olevat komöödia, ent ainus füüsiline reaktsioon nähtule on rahulolematu haigutus. Kõigele lisaks on see veel perefilm – Graham koorib end paljaks (pole vist filmi, kus teda ei sunnita seda tegema; mis küll 10 aasta pärast saab? Ei tea, vot ei tea) ja siis näeme arvatavalt porgandpalja naise selga või sääremarja. No halloo. Ei hakka parem kirjeldamagi seda süžeekäiku, miks Graham filmis esmakordselt kehalt hilbud tantsides laiali loobib, see ajuvaba loogika pärineb vast stsenaristide hoolsast pornofilmide vaatamisest.

Aitab.

imdb

wishlist

bataille madame edwarda 1993 kivirähk kaelkirjak 1995 sirli, siim ja saladused 1999 dostojevski kurjad vaimud 1997 vennad karamazovid 1939 sauter indigo 1990 heinsaar vanameeste näppaja 2001 unt huntluts 1999 valitud teosed 1985 jerofejev moskva-petuški 2000 gombrowicz laulatus ja teisi näidendeid 2004 murakami kafka mererannas 2008 tolkien sõrmuste isand 1996 1998 mailer alasti ja surnud 1996 plath klaaskuppel 1995 yoshimoto köök 2003 jüssi linnuaabits 2007

Georges Bataille – Madame Edwarda (1993)

“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)

See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).

Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.

“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)

Leopold von Sacher-Masoch – Venus karusnahas (1995)

Nii. Europarlamendi eelvalimistel käidud, mis muud ikka enam teha kui lugeda Sacher-Masochit (ahjaa, mina valisin rohelisi). Armastusehala lajatab igal leheküljel, omamoodi on seda armas ja totter lugeda, naermaajavalt suuresõnaline. Erootika, ei mingit pornot. Hõrk piisake sadomasot, süütu lugemispala.

“Mul on kaks naiseideaali. Kui ma ei leia oma suursugust päikeselist naist, kes mulle truuna ning minu vastu lahkena mu saatust jagab, siis ei midagi poolikut või leiget! Siis tahan ma olla pigem andunud vooruseta, truuduseta, halastuseta naisele. Selline naine on ideaal ka oma isekas suuruses. Kui ma ei saa armastuse õnne täiel määral maitsta, siis tahan ma tema valude, tema piinade karika põhjani juua; siis tahan, et naine, keda ma armastan, mind julmalt kohtleks, mind reedaks, ja mida julmemini, seda parem. Ka see on nauding!”” (lk 32)

“Hoobid langesid väledasti ja jõuliselt mu seljale, mu käsivartele, iga hoop lõikas mulle lihasse ja kipitas seal edasi, valu aga vaimustas mind, sest see tuli ju temalt, keda ma jumaldasin, kelle eest olin igal ajal valmis elu jätma.” (lk 46)

“Ei, ma olen vaid veidi väsinud, aga ta julmus täidab mind vaimustusega. Oo! Kuidas ma teda armastan, teda jumaldan! Ah! See kõik ei väljenda kaugeltki seda, mida ma ta vastu tunnen, kui täielikult andununa ma end tunnen. Milline õndsus on olla ta ori.” (lk 47)

“Ah, kuidas ma igatsen hoopi tema käest!
Mul tulevad pisarad silma, ma tunnen, kui madalale on ta mind alandanud, nii madalale, et tema arvates pole vaeva väärt mind piinata, julmalt kohelda.” (lk 86)

“/-/ ja iga kord, kui pidin vaatama – see polnud minu tahtmine, mingi magnetiline vägi sundis mind – ilusat naist, kes lebas punastel sametpatjadel ja kelle sulnis ihu helendas aeg-ajalt siit ja sealt tumedate karusnahkade vahelt, tajusin ma, et kogu iharus, kogu himurus seisneb vaid poolikus varjamises, pikantses paljastamises, ja tajusin seda veel selgemalt, kui bassein oli lõpuks täis ja Wanda heitis karusnahkse mantli üheainsa liigutusega seljast ja seisis mu ees nagu jumalanna galeriis.” (lk 95)

“ “Ilme, mida te maalimiseks vajate,” vastab ta naerdes, “ainult hetk kannatust.”
Ta ajab end püsti ja virutab mulle piitsaga hoobi; kunstnik vaatab Wandale tardunult otsa, ta näol peegeldub lapselik hämmastus, segunevad jälestus ja imetlus.
Mind piitsutades ilmub Wanda näole üha selgemini see julm pilkav ilme, mis mind nii õudselt vaimustab.” (lk 99)

“ “Jah, jah,” laususin pilkliku kibedusega, “sa tunned tema ees hirmu, Wanda!” Ma viskusin ta jalge ette ja embasin erutatult ta põlvi. “Ma ei taha sult ju midagi, muud midagi kui olla alati su läheduses, su ori! Ma tahan olla su peni - “
“Kas sa tead, et sa tüütad mind?” ütles Wanda apaatselt.” (lk 115)

Tortura: The Sounds Of Pain And Pleasure (mp3s)
oklahoma

Robert A. Heinlein – Tähesõdalased (2003)

Hiljuti otsides Heinleini kohta üht eesti blogi postitust (ei, ma ei leidnud seda blogi), sattusin “Tähesõdalaste” jutu peale. Ja siis meenus, et suhteliselt hiljuti sai seda loetud ja kogetud igavust või ka pettumust. Harukordne juhus, kus film on raamatust parem, üks ulmefänn sai selle tõdemuse peale päris pahaseks. Esmakordselt filmi nähes arvasin, et tegemist on saastaga (kuigi hilisematel taasnägemistel on see omamoodi meeldima hakanud – et vägivald ja veider huumor jne, ainult armastusliinid on ökad).

baas

Fushitsusha - A Death Never To Be Complete (1997)

1 Just As I Told You (2:17)
2 Though It Went So Well? (8:27)
3 That Which Is Becoming To Me (29:55)
4 Continue To Be (14:14)
5 A Death Never To Be Complete (8:20)
6 Hermitage (5:26)

Plaat, mis mind viimastel aastatel hirmutab (või on viga vanemaks saamises, enam ei jaksa ega huvitu kuulata helilisi äärmusi, see etapp on läbi?) - inimese karje ja äng on lämmatav. Samas enda Haino plaatidest on see teos omamoodi kuulajasõbralikem, narratiivsem, muusikal on oma sisemine loogika, mitmekülgsem helipilt. See on religioosne üksindushümn. Helid, mis piitsutavad tähelepanu, ei mingit pingelõdvendust, hingetõmbele järgneb müralaava; kui tahad sellest pääseda, pead peatama plaadi, edasikuulamine on ühtviisi valus, ängistav. Ma ei oska öelda, millised kujutluspildid mul selle plaadiga on – ehk tühjus ja seda lõhestavad-rebestavad helimassiivid või -välgatused. Inimolemise harvakombitav ääremaa, perifeersus mis on ekstreemsus. See muusika ei ole eemaletõukav vaid halastamatu. Sa kas suudad seda kuulata või ei, ei mingit helitapeeti ega kaasajauramist. (Tegemist on siis Haino kuulajasõbralikuma plaadiga.)

Plaadi isiklik kõrghetk on selle kõige pikem oopus “that which is becoming to me” - kõigepealt 12-13 minutit soigumist ja seejärel üle kümne minuti kitarriraginat ja -vilinat ja -mürinat; et saada müramõnu, pead eelnevalt kannatama selle pika-pika sissejuhatava soigumise. Aga see on Haino, ja Fushitsusha, seega igati andestatav. Mõnes mõttes kordub sarnaselt järgmine lugu “continue to be”. Plaadi nimilugu sarnaneb pisut ehk mõnede Haino sooloprojektide karjatustega, on ehk ainult musikaalsem kui ta soolomaterjal (mis on siis veelgi hingekriipivamad).

Raske on Haino loomingut lahterdada eksperimentaalseks või avangardseks või noise'ks või mis iganes terminiks. See ehk polegi muusika, see on midagi, mida toetab muusika. Andunud fännid on teda tõesti nimetanud pigem aseksuaalseks mungaks, kes esineb laval. Või noh, õigemini sooritab rituaale kitarri ja muude muusikariistade toetusel. Heli on vahend. Või heli on jumaldatav.

Tegelikult moodustab plaat peegli – 1. ja 6. lugu sarnased rahulikud plaadi sisse- ja väljajuhatused; 2. ja 5. kõige puhtakujulisemad meelteraiumised; ning 3. ja 4. pikad narratiivid, mis lõpuks suubuvad puhastavasse mürasse. Veider, alles nüüd märkasin-teadvustasin sellist ülesehitust.

Ave caesar, morituri te salutant.

keiji haino diskograafia ja muu