SY viimane plaat tekitab kahesuguseid tundeid – ühelt poolt tore, et midagi paremat / elusamat kui kaks viimast arusaamatult igavat plaati; teiselt poolt on viimaste aastate muusikakuulamine (ja pettumus SY viimaste plaatide mannetusest) suunanud hoopis teistele radadele ja sellist tavalist rokkivat muusikat nagu niisama plaadimasinasse ei pista (praegugi tunne, et tuleb nagu kohustuslikut plaati kuulata).
Plaadilt kerkib esile ehk kolm lugu – väga mõnus avalugu “Sacred Trickster”, härra Ranaldo igati cool “What We Know” ja ehk ka vaheldusrikas “Anti-Orgasm”. Veider kollaažitunne tuleb peale “Calming The Snake'i” kuulates, ikka tundub, et see hetk oleks nagu sellest või teisest või kolmandast varasemast loost. “Massage The History” meenutab mõneti “Murray Streeti” lõpulugu. Härra Ranaldo “Walkin Blue” on kahjuks üsna keskpärane. Kuigi jah, mitmedki siin nimetamata jäänud lugudes on omad catchy hetked, mis jäävad kuhugi ajju trillerdama.
Jätkub kasvav antipaatia Moore'i laulumaneeri vastu, veider, tõepoolest – mida aasta edasi, seda imalam tundub ta laulumaneer (v.a. muidugi Shelley eelsed lindistused). Iboldi lisandumine... on ehk muusikapildi kuidagi tehnilisemaks muutnud? Ei tea, pole ekspert – lihtsalt mõnedel hetkedel tundub, et “oot, varem pole küll selliseid helisid kuulnud”. Bändi vanim liige Gordon esitab vahel lauldes ootamatult tütarlapselikke hetki.
CD-plaadi välimus on muidugi väga vinge, kõik need maalid ja nii, mulle meeldib.
Niiet jah, ehk ajapikku kasvab “the eternal” lähedasemaks, hetkel torkab küll pähe oma kümme SY plaati, mis on etemad. Noh, mitte et see tähtsust omaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar