Sonic Youth – Sonic Death (1988)

Pole senini leidnud plaati, mille kõiki lugusid viitsiks kuulata. Hea, kui mittekuulatavad lood asuvad koos, saab vajadusel kohe need vahele jätta ja albumi hea poolega rahulduda.

Kui on olemas täiuslikuvõitu plaati, siis see kogumik live-helisid oleks päris hea kandidaat seda tiitlit kandma – pole kohta, mida ei viitsiks kuulata. Kõige täielikum SY plaat – ja seegi koosneb erinevatest varase perioodi (1981-1983) katkenditest ja kitarriplõnnimistest; räpased ja kaootilised helikatked kokku miksitud mõnede enamvähem täielike lauludega. See on plaat, millel pole vast tõesti kuulajaskonda väljaspool SY tolle perioodi fännajaid, kõik need suvalised feedbackid ja lõpetamata laulualgused – maagiline ühe, õudne pask teise kõrvadele (see plaat meelitab aegajalt soundchekke kuulama ja hindama lauludevahelisi “mitteplaneeritud” helisid). Igaühele oma. Plaati tuleks kuulata kord või kaks neid Chris Lawrence'i tekste lugedes – ülihea plaadi lahtiharutus, püüe avada helide päritolu (esimene ja teine lugu).

See on see periood, kui vahetus mingi 2-3 trummarit (kuni peale “Bad Moon Risingu” valmimist liitus Shelley). Mingis mõttes see algusaegade kaootilisus on hästi huvitav – kuigi tõesti, “Sonic Deathis” on see lihtsalt täiuseni viidud, best of, muud tollaste laivide lindistused sellist intensiivsust ei paku. Shelley liitumisega tuleb nagu selgus, struktureeritus (vaata kasvõi langustrendi “Evolist” “Dirtyni”).

Hõikumise periood, kobav ja nooruslik eksperimenteerimine (mitte ainult müra vallas), “kill yr idols” kõlabki usutavalt, mitte mingi suvaline lüürikakõlks. Selline destruktiivne kitarriraiumine on mesi mu kõrvadele. Plaadi parim hetk on lõpu liba-”Destroyer”. Igatahes, aplausiväärt kokkumiksimine, mr Moore.