Lapsepõlve kuldfilm. Huvitav, enne filmi vaatamist meenus üks koht – kuidas Jürnas mängis oma unistustes korvpalli; ja siis ise väiksena unistasin, et saaks vaid Kalevi hallis mängida, see võiks võimas tunne olla (üks kord saigi mingil karikaturniiril, igati vinge tunne oli riietusruumist välja sammuda ja sinna väljakule astuda ja neil pinkidel istuda, kus Kalev jt meeskonnad istusid; nojah, tegelt oli see keskpärane spordihall isegi minu nooruses, ja pealegi kaotas minu spordikool OSK selle mängu LSKle – Oktoobri rajooni spordikool vs Lenini rajooni spordikool, veel oli vist Kalinini ja Mere rajooni spordikoolid).
Filmist endast. Tegevuspaik on ideaalne nõukogude maa-asula, korras ja hoolitsetud, pioneerid lippavad bussile ja bussilt maha, muhe militsionäär kõnnib tänaval ja polikliinik on igati kliiniline; aedlinna idüll kariloomade ja traktoritega (tiitrites tänati Vändrat). On vist mingi ütlus – väliselt kommunistlik, sisult rahvuslik – midagi sellist võiks ka selle filmi kohta käia. Väga võluv amatöörnäitlejate plejaad, ka täiskasvanute osatäitmised panevad mõnust oigama. Esteetiliselt veidrad kaadrid, või õigemini naiivsed või suisa halvad kaadrid on juba kunst omaette (palun DVDd sünnipäevaks!). Fantastiline naiivne muusika, nö morricone eesti laadis (helilooja Viive Ernesaks). Avdjuško on tõeline südametemurdja, vaestel poistel oli ikka päris raske. Igatahes vaimustav film, raamatki on üks lapsepõlvelemmikuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar