Leopold von Sacher-Masoch – Venus karusnahas (1995)

Nii. Europarlamendi eelvalimistel käidud, mis muud ikka enam teha kui lugeda Sacher-Masochit (ahjaa, mina valisin rohelisi). Armastusehala lajatab igal leheküljel, omamoodi on seda armas ja totter lugeda, naermaajavalt suuresõnaline. Erootika, ei mingit pornot. Hõrk piisake sadomasot, süütu lugemispala.

“Mul on kaks naiseideaali. Kui ma ei leia oma suursugust päikeselist naist, kes mulle truuna ning minu vastu lahkena mu saatust jagab, siis ei midagi poolikut või leiget! Siis tahan ma olla pigem andunud vooruseta, truuduseta, halastuseta naisele. Selline naine on ideaal ka oma isekas suuruses. Kui ma ei saa armastuse õnne täiel määral maitsta, siis tahan ma tema valude, tema piinade karika põhjani juua; siis tahan, et naine, keda ma armastan, mind julmalt kohtleks, mind reedaks, ja mida julmemini, seda parem. Ka see on nauding!”” (lk 32)

“Hoobid langesid väledasti ja jõuliselt mu seljale, mu käsivartele, iga hoop lõikas mulle lihasse ja kipitas seal edasi, valu aga vaimustas mind, sest see tuli ju temalt, keda ma jumaldasin, kelle eest olin igal ajal valmis elu jätma.” (lk 46)

“Ei, ma olen vaid veidi väsinud, aga ta julmus täidab mind vaimustusega. Oo! Kuidas ma teda armastan, teda jumaldan! Ah! See kõik ei väljenda kaugeltki seda, mida ma ta vastu tunnen, kui täielikult andununa ma end tunnen. Milline õndsus on olla ta ori.” (lk 47)

“Ah, kuidas ma igatsen hoopi tema käest!
Mul tulevad pisarad silma, ma tunnen, kui madalale on ta mind alandanud, nii madalale, et tema arvates pole vaeva väärt mind piinata, julmalt kohelda.” (lk 86)

“/-/ ja iga kord, kui pidin vaatama – see polnud minu tahtmine, mingi magnetiline vägi sundis mind – ilusat naist, kes lebas punastel sametpatjadel ja kelle sulnis ihu helendas aeg-ajalt siit ja sealt tumedate karusnahkade vahelt, tajusin ma, et kogu iharus, kogu himurus seisneb vaid poolikus varjamises, pikantses paljastamises, ja tajusin seda veel selgemalt, kui bassein oli lõpuks täis ja Wanda heitis karusnahkse mantli üheainsa liigutusega seljast ja seisis mu ees nagu jumalanna galeriis.” (lk 95)

“ “Ilme, mida te maalimiseks vajate,” vastab ta naerdes, “ainult hetk kannatust.”
Ta ajab end püsti ja virutab mulle piitsaga hoobi; kunstnik vaatab Wandale tardunult otsa, ta näol peegeldub lapselik hämmastus, segunevad jälestus ja imetlus.
Mind piitsutades ilmub Wanda näole üha selgemini see julm pilkav ilme, mis mind nii õudselt vaimustab.” (lk 99)

“ “Jah, jah,” laususin pilkliku kibedusega, “sa tunned tema ees hirmu, Wanda!” Ma viskusin ta jalge ette ja embasin erutatult ta põlvi. “Ma ei taha sult ju midagi, muud midagi kui olla alati su läheduses, su ori! Ma tahan olla su peni - “
“Kas sa tead, et sa tüütad mind?” ütles Wanda apaatselt.” (lk 115)

Tortura: The Sounds Of Pain And Pleasure (mp3s)
oklahoma