Fushitsusha - A Death Never To Be Complete (1997)

1 Just As I Told You (2:17)
2 Though It Went So Well? (8:27)
3 That Which Is Becoming To Me (29:55)
4 Continue To Be (14:14)
5 A Death Never To Be Complete (8:20)
6 Hermitage (5:26)

Plaat, mis mind viimastel aastatel hirmutab (või on viga vanemaks saamises, enam ei jaksa ega huvitu kuulata helilisi äärmusi, see etapp on läbi?) - inimese karje ja äng on lämmatav. Samas enda Haino plaatidest on see teos omamoodi kuulajasõbralikem, narratiivsem, muusikal on oma sisemine loogika, mitmekülgsem helipilt. See on religioosne üksindushümn. Helid, mis piitsutavad tähelepanu, ei mingit pingelõdvendust, hingetõmbele järgneb müralaava; kui tahad sellest pääseda, pead peatama plaadi, edasikuulamine on ühtviisi valus, ängistav. Ma ei oska öelda, millised kujutluspildid mul selle plaadiga on – ehk tühjus ja seda lõhestavad-rebestavad helimassiivid või -välgatused. Inimolemise harvakombitav ääremaa, perifeersus mis on ekstreemsus. See muusika ei ole eemaletõukav vaid halastamatu. Sa kas suudad seda kuulata või ei, ei mingit helitapeeti ega kaasajauramist. (Tegemist on siis Haino kuulajasõbralikuma plaadiga.)

Plaadi isiklik kõrghetk on selle kõige pikem oopus “that which is becoming to me” - kõigepealt 12-13 minutit soigumist ja seejärel üle kümne minuti kitarriraginat ja -vilinat ja -mürinat; et saada müramõnu, pead eelnevalt kannatama selle pika-pika sissejuhatava soigumise. Aga see on Haino, ja Fushitsusha, seega igati andestatav. Mõnes mõttes kordub sarnaselt järgmine lugu “continue to be”. Plaadi nimilugu sarnaneb pisut ehk mõnede Haino sooloprojektide karjatustega, on ehk ainult musikaalsem kui ta soolomaterjal (mis on siis veelgi hingekriipivamad).

Raske on Haino loomingut lahterdada eksperimentaalseks või avangardseks või noise'ks või mis iganes terminiks. See ehk polegi muusika, see on midagi, mida toetab muusika. Andunud fännid on teda tõesti nimetanud pigem aseksuaalseks mungaks, kes esineb laval. Või noh, õigemini sooritab rituaale kitarri ja muude muusikariistade toetusel. Heli on vahend. Või heli on jumaldatav.

Tegelikult moodustab plaat peegli – 1. ja 6. lugu sarnased rahulikud plaadi sisse- ja väljajuhatused; 2. ja 5. kõige puhtakujulisemad meelteraiumised; ning 3. ja 4. pikad narratiivid, mis lõpuks suubuvad puhastavasse mürasse. Veider, alles nüüd märkasin-teadvustasin sellist ülesehitust.

Ave caesar, morituri te salutant.

keiji haino diskograafia ja muu