(Cronenbergi “Crash” on pisut-pisut teistsugune.)
Film sellest, et olla parem inimene ja sellega vältida igasugu mõttetut paska. Ole inimene, ja lase teistel olla. Lähedastele on tähtis su pilk. Lihtsad tõed, mis kuidagi ei püsi meeles, ikka see sisemine kurjus, ükskõiksus immitseb tagasi, pinnale, ajju, südamesse. Kuidas olla parem inimene, kuidas olla inimene. Mentaalne vägivald kui argine suhtlusviis. Kas elamises leidub rõõmu, rõõmuhetki? Ei tea.
Pisut liialt pateetiline see film on, aga kõlbab ikka vaadata. Filmimuusika on selline pisaratekiskuja. Aga vahel võibki lasta endaga nähtavalt manipuleerida – kui selle abil meenub midagi olulist, olemuslikku. Ehk mingi võrdlus või side oleks “Magnoliaga”, aga see on siiski palju vägevam, “Crash” on laiatarbekaup.
Ka Dillon on ikkagi näitleja. Cheadle on hea näitleja. Araabia (või filmi järgi pärsia) naised on ikka väga ilusad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar