“Miksi huusit, Kimmo” - tore coitus interruptus lugu, algab enesekindlalt, et siis kohe muutuda kõhklevaks, ja nii lühikese loo lõpuni, lihtsalt plännitakse muusikariistu, nagu mõni The Shaggsi pala. Selline veider kõhklus on eluline. Mõneti sarnane lugu on “Taivaalla tapahtuu”, lihtsalt plõnnitakse algul midagi, siis sõidab laiamahulisem orkesteering sisse mõneks ajaks, et ajapikku taas jahtuda. Avarus on fantastiline orkester.
Võrreldes Kemialliset Ystävättega on Avarus muusikaliselt palju räpasem, juhuslikum, kas mingid käigud või kooskõlad õnnestuvad või mitte, ei midagi filigraanset, kujutluslik fantastiline kaosemaailm, energia tulevat ja kaduvat, purskuvat ja moonduvat, tavapärane muusikaline kliimaks on asendunud mingi sõrmede pihta tagumisega, näpistamisega, kuulmise utsitamisega; sellise muusika loomise hetk võiks olla rõõm, igatahes kuulamine on hea, mõtlemist ärgitav. Avarust mängin vahel oma alumise korruse pensionärist mutile, kui ta jälle liialt kõvasti oma telejama kuulab, lihtsalt, meeldetuletuseks, ma võin olla ebameeldiv naaber.
Juba kuid olen mõelnud, kuidas dešifreerida sellist pealkirja: “Yö tuli ja beduini” - kas “öö tuli ja beduiin” või “öö, (lõkke)tuli ja beduiin”, mulle isiklikult meeldiks enam esimene variant, poeetiliselt mittemidagiütlev, mis tähendab, et tuli öö, ja ka beduiin? Pagana kuuekümnendate vabavärss, eksole.
Miks küll eesti bändid ei suuda vabad olla. Ikka mingid korralikud lood või siis jazzilikud improd. Miks mitte lihtsalt olla vabad, teha suvalist muusikat, plõnnida mingitmoodi kokkumängu, juhuste varbaotsad. (Kuuldatavasti pidavat Avaruse laivid olema igavad, though.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar