“Et ühtida jumalatega, on vaja langeda transsi ja ohverdada osa oma ihust. Patukahetsus saab usklike arvates jumalate heakskiidu vaid siis, kui kahetseja läbib suuri ihulisi kannatusi. Selleks tuleb tal lamada üliteravatel naeltel, kõndida tulistel sütel ja läbi näolihaste pista teravaid ning võimalikult suuri esemeid.” - nii tutvustas dokfilmi teleleht.
Ei saa öelda, et peale ainese see dokfilm silma paistaks. Tavapärane filmikeel ja taustahääl räägib nationalgeographiclikult. Filmi esimene pool on nagu turismifilm – näidatakse loodust ja linna, räägitakse ajaloopärandist; kõike seda saadab rõõmsameelne muusika. Pisut omapärane on filmitegijate joonistuste kasutamine Phuketi tseremooniate ajaloo selgitamisel.
Filmi teises pooles heidetakse siis pilk sellele kümnepäevasele perioodile. Mõndasid piercinguid on päris hull vaadata (kõikse hullembad on klaasesemete näost läbi torkamised). Ise valiks vast keeva õliga enese piitsutamise – põletusarmid küll, aga mitte lõputu enesevigastamine (ja noh, võõramaalastele tundub ikka haige see saunas vihtlemine). Naiste osalus tundub olevat teisejärguline, mehed on ikka tähed. Sümpaatne, et enesevigastused on enese (kui abiliste kaasabil) vigastused. Ühiskonna hüvanguks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar