.jpg)
Hakkan vist vanaks jääma, ühtäkki on hakanud meeldima see Johansonite värk. Võiks isegi mõnd esinemist külastada (kui ainult mõnd tuttavat seal ei kohtaks), telekas näidatud lipsustatud Viljandi live oleks vast siiski liig. Tore avastada, et mõned lood (nt “Eeter Peeter”) on suisa muusikaliselt huvitavad (või, noh, need lood mis pole sel “Põhjavalgus” kassetil).
Mõni aeg tagasi nägin selle sama saate lõppu, ja mingil moel jäi kummitama, siis laadisin alla Ööülikooli unennäo (mp3), ning selle parimaid hetki on ikka tore öiti kuulata (eriti kihvt on see algus – kitarri sissemängimine ja seda lõpetav jutt). Ja nüüd siis nägin taas pea 2/3 saatest.
Ma ei tea, mingis mõttes on lihtsalt hea kuulata kui asja tehakse hingega. Autentselt oma esinemine. Noh, ja vahel lihtsalt võib olla sentimentaalne (ikka salaja muidugi), vahel võib end vabaks lasta. Kuulda lihtsaid sõnu ja lihtsat muusikat. Ümberringi on keerulist küll ja küll, mõnikord vajad midagi muud. Ühesõnaga, tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar