Käisin üle pika aja luuleõhtul. Kuulasin pool tundi, siis pidin lahkuma – mitte et pakutav seda sundinuks, lihtsalt oli vaja. Kuuldust tõusis ennekõike esile Riismaa esimene proosapala – kui Odüsseus saabuks praegu Tartu kui koju, heade käänakutega ja leidlik proosapala (lisaks muidugi väga ekspressiivne esitluslaad). Müüripeal on hea loomulik esineja (mingi “sina-mina” tekst oli huvitav), Ellmannil ehk kujundlikumad tekstid. Tuleb tunnustada, et kõik kolm oli hämmastavalt korraliku ja enesekindla esitluslaadiga, justkui tekstid olekski pigem suuliselt esitamiseks (sest ettekanne mõjus nii loomulikult), paberilt lugedes vast nii head muljet ei jääks.
Luuleõhtu teemaks oli vist Tartu, niisiis iga luuletekst määratles end väga geograafiliselt Tartusse, ikka kõrtsid ja tänavad ja inimesed ja üksindus ja alkohol. Jutustav dekadentlik noorluule, võiks vist selle pooltunni (sest äkki hiljem läks pagan teab milleks?) kolme sõnaga kokku võtta. Kuulates tekkis kahetine tunne – armas kuulda nii hingestatud/avalat maailma(-Tartu-)avastamist, teisalt jälle tunne, et see on lihtsalt mööduv nähe, teatud vanuse värk, üks sunduslik osa luuletajaks olemises. (Oh, kunagi meeldis mulle üks Jim Ollinovski luuletus, peaks selle üles otsima.) Noortel kuulajatel hea samastuda või siis idealistlikke kujutelmi nooreks olemisest (taas)luua. Noorus on ilus aeg jne.
Suvaline uitmõte – viinajoojad on vist liialt braindead poeesia loomiseks. Noh, tekstides pandi ikka veini või õlut vms.
Oli mõnus soe suveõhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar